Tänapäeva maailmas toimuvat võib pidada erakordseks. Erakordsed olukorrad tekitavad meile alati palju muret, aga samal ajal on see ka midagi, mille poole me püüdleme. Olgu see näiteks lõputu õnnetunne, tohutu rikkus või igavene elu – siin ma pean silmas tegelikult igavest noorust, kui täpne olla.
Kahekümnendate eluaastate lõpus arvasin ma, et ma olen juba täiskasvanud inimene. Ikkagi 30 juba paistab! Surma peale ei osanud ma siis mõeldagi, mulle ei tulnud pähegi, et mind ühel hetkel enam ei ole. Ei osanud küsida ka Hamleti moel: „Olla või mitte olla?“ Nüüd, kui ma olen kaks korda vanem, ei ole mul enam sellist muret, kuigi võiks arvata, et mida lähemal lõpule, seda selge-mini hakkab see mure sind vaevama.
Eelmisel nädalal käisin ma Tallinnas. Vaatasin televiisorist uudiseid ja seda, kuidas kümned tuhanded jaapanlased surid katastroofis, kuidas radiatsiooni kõrge tase ei lase tuumareaktorite juurde töölisi, kuidas samal ajal kiirustab muu maailm sõtta Liibüaga. Tõesti – olukord on erakordne. Ja ma leidsin end oma naise Heliga arutlemas surma üle. Heli meenutas oma ema ja isa. Heli ema suri vähki, tal olid suured valud, isa aga suri mitu aastat hiljem väga rahulikult, magades. Kontrast oli tähendusrikas. Heli ütles, et kuna ta on ise nüüd palju vanem, saab ta mitmetest oma vanemate probleemidest paremini aru. Veelgi enam – tal endal on nüüd samasugused probleemid.
Sel ajal kui me kõnelesime, asutas Heli tütar Inge välja minema. Ta meikis ennast, aga ei jäänud oma välimusega rahule, kuigi ma kinnitasin talle, et ta näeb fantastiline välja. Heli kinnitas Ingele, et ta lausa kadestab Inge nooruslikkust.
Ühel hetkel ma mõistsin nende juttu kuulates, et ma ei karda enam surma paratamatust. Ma märkasin, et noor inimene identifitseerib end ainult oma keha kaudu. Noore inimese eesmärk ongi end kehaliselt tugevamaks muuta. Imik keerab end kõigepealt külje peale, siis roomab ja lõpuks hakkab väike laps kõndima. Ja siis soovib inimene parem välja näha, muuta end ihaldusväärseks, et leida kaaslane ja saada järglasi. See on aga elu kestmise mõte.
Filosoofid on enamasti vanad mehed, sest et vanus annab neile ajalise perspektiivi. Me arvame, et maailm tunneb huvi selle vastu, mida me ütleme ja teeme, kuid tegelikult toimetab igaüks omaette. Sel põhjusel kohtab häid kuulajaid harvad ja neid peetakse tarkadeks inimesteks.
Oma 65 aasta vanuses tunnen ma vahel, nagu minu vana keha oleks mind reetnud. Vaatan end peeglist ja sealt vaatab vastu teistsugune mees kui mõned aastad tagasi. Mulle meenus, kuidas mu ema eakana ei tahtnud end enam peeglist vaadata.
Võib-olla oleme me nagu vananevad arvutid? Meie süsteemid ja mälu ei ole enam adekvaatsed ja ei suuda ümbritsevat informatsiooni vastu võtta ning lõpuks kustuvad sootuks. Kui saabub aeg, mil on võimalik meie kõvaketas uuesti installeerida ja vahetada uuema mudeli vastu, võime hakata mõtlema surematusele. Kõvakettata on kompuuter kasutu.
Suur Programmeerija on meid just sellisteks loonud, nagu me oleme.
Viido Polikarpus
