Plahvatuse ohust (riski-analüüs)
Eelmisel korral oli pikemalt juttu Läänemerre venelaste ja sakslaste poolt planeeritavast gaasitorust ja mõningatest markantsema-test keskkonnaprobleemidest, mida see võib Balti meres esile kutsuda. Haavatavaid kohti on õige mitmeid. Veealustesse torudesse takerduvad kindlasti kalameeste võrgud. Kuid mis juhtub, kui maagaas peaks torudest lekkima? Tuntud füüsika ja füüsikalise keemia teadlane Endel Lippmaa on kommenteerinud plahvatuse ohtu, mida peaminister Ansip ja mõned teised inimesed on küll vaidlustanud.
Käesoleva sarja autori erialaks USA sõjaväes oli lõhkeainetega töötamine. Usun, nagu Lippmaa, et teatud tingimuste esinedes on plahvatuse oht täiesti reaalne. Meenutagem 1989. a. Ufaa ligidal NSV Liidus aset leidnud katastrofaalse vedelgaasi toru plahvatust, mille tagajärjel suri 500 kuni 1 000 inimest, enamasti lapsed. Paljud teised said vigastada. Katastroofis hävisid kaks rongi. Gaasipilve plahvatamine või siis ülikiire põlemine: see on printsiip, millele tuginevad mitme riigi kasutuses olevad erakordselt jõulised termobaarsed pommid. Vt. näiteks Eesti Ekspressis 26.06.2009 ilmunud TTÜ Meresüsteemide Instituudi vanemteaduri Ants Ermi artiklit “Nord Stream on kõikide pommide ema”. Erm kirjutab: “Kui toru peaks mingil põhjusel katkema (ja torusid saab olema kaks), siis umbes 20 minutiga moodustub (vee kohal – JE) gaasipilv, mille võimsus vastab Hiroshimale heidetud tuumapommi võimsusele. Vaja on vaid ühte lülitivajutust katastroofi vallapäästmiseks.” Ta lisab: “Soome lahel on üsna tavaline, et mõne kilomeetri raadiuses on 4-5 laeva, neist mitu tükki reisilaevad enam kui 1000 inimesega pardal.” Ermi kalkulatsiooni kohaselt on sellise gaasijuhtme katkemise sagedus 1,25 korda 100 aasta kohta. 50 ekspluatatsiooniaasta kohta 0,625 ehk “kui ümardada, siis 50 aasta jooksul see õnnetus juhtub… Tegemist on pommiga Läänemere põhjas, mille sütik on venitatud 1 200 kilomeetri peale, selle kohal seilavad laevad oma meeskondadega igal aastal miljoneid kilomeetreid.” Erm arvab, et nullalternatiiv – gaasijuhtme ehitamisest loobumine – oleks kõige mõistlikum nii keskkonnasäästlikkuse, majanduse kui poliitika vaatepunktist.
Toru mere põhjas võib puruneda või lekkida mitmel põhjusel. Andres Tarand kirjutab: “Läänemere gaasijuhtme keskkonnamõjude hindamise vahearuandest on näha, et merepõhja geoloogia osa on Nord Streamil päris unarusse jäänud, samuti ei puudutata peaaegu ka maavärinate ohtu. Kuigi Läänemeri pole seismiliselt eriti aktiivne piirkond, on ka siin toimunud maavärinaid, mille eripära ja mõjusid peaks uurima.Viimane suur, 4,3-magnituudiline maavärin oli alles 2004. aasta 21. septembril ning selle epitsenter oli Kaliningradist 40 km kaugusel Läänemeres…. Mitte palju varem, 1976. aastal, leidis aset ka Osmussaare maavärin.”
Kas Vene sõjalaevastik on kõige sobivam järelevalve organisatsioon?
Plaanide kohaselt võtab Vene merevägi enese peale keskkonna seire ehk monitooringu ülesanded pikki NS kulgemisteed, mille kohta vene kirjanik ja keskkonna-ekspert Grigori Pasko ütleb, tuginedes ulatuslikule isiklikule kogemusele, et see on küll “kits kärneriks”. Teised kriitikud kahtlevad selles, kas kellelgi teisel peale venelaste tulevikus seiret üldse teostada lubatakse, siis kui Vene merevägi on positsiooni juba sisse võtnud.
Eesti Teaduste Akadeemia liige Lippmaa on arvamusel, et torustiku ehitamine saab olema otseses vastuolus Euroopa Liidu õigusnormidega. Mäletatavasti on Venemaa andnud Gazpromi töötajatele õiguse moodustada relvastatud struktuurid Nord Streami ja teiste “infrastruktuuriliste objektide” kaitsmiseks, millele lisaks anti hiljuti Venemaa relvajõududele ülesanne kaitsta NS-i ja Vene huvisid üldisemalt väljaspool kodumaa piire. Lippmaa ütleb: kui “EL legaliseerib (omalt poolt) Venemaa õiguse valvata relvadega gaasijuhtmestiku, tuleneb sellest võimalus kontrollida kogu liikumist Läänemere vee all ja vee peal, seda nii allveelaevade kui ka veepealsete sõidukitega”.
Hapra Balti mere kaitseks üks väljaastunuist on Soome valitsusele oma arvamuse Nord Streami ehitamise suhtes saatnud Mauri Leinonen, kes võrdleb Läänemerd Soome järvedega sisemaal, ja avaldab arvamust, et kui Soome siseveed on kõik range kaitse all, tuleks ka Balti meri keskkonnakaitse alla võtta.
On kaks küsimust, mis ei anna rahu, senikaua kui käsitleme keskkonnaküsimusi. Tahaks teada, mis on saanud Saksamaa rohelistest? Tundub, nad antud juhul vaikivad, ja mis on saanud sellest tosinkonna aasta eest suurde poliitikasse pääsenud seltskonna lubadustest rohelise energia suhtes? Joschka Fischer teatavasti saab suuri konsultatsioonitasusid selle eest, et teeb lobitööd Nabucco gaasijuhtme kaitseks Lõuna Euroopas (mis on – iseenesest positiivse asjana – vastumeede Venemaa analoogilsele South Stream projektile).
Oluline tundub olevat ka küsimus tuumajõujaamadest kui üks mõeldav alternatiiv kõigele sellele “gaasindusele” tulevikus. See ei ole tuumajaamade propageerimise jutt – arvan lihtsalt, et selle kohta oleks vaja ausat arutelu. Kas on objektiivset alust aatomielektrijaamade neljanda ja viienda põlvkonna usaldamiseks? Need olevat töökindlamad, vähemalt paberil, kui praegused kolmanda generatsiooni reaktorid. Teadlaste arvates raja-takse esimesed neljanda ge-neratsiooni tuumareaktorid umbes aastal 2030 või veidi hiljem.
Järeldus looduskeskkonda puutuvate teemade suhtes
Teise täiendava juhtme vedamine eksisteeriva vene-ukraina-saksa “Jamal” gaasitoru kõrvale tooks endaga kaasa keskkonnakahjustusi minimaalses ulatuses ja maksaks kordades vähem kui Nord Stream. Vastav plaan eksisteeris a. 2007 novembrini, mil Venemaa loobus sellest Nord Streami kasuks. Teise toru konstrueerimine Jamali trassil jätaks Lääne Euroopa küll endiselt Venemaa energiatoorme “lõa otsa”, kuid oleks Põhjala ja eriti Baltikumi jaoks kordades parem Nord Streami käikulaskmisest. Miks ei käi Euroopa Venemaale peale, et nõnda ka teha tuleb?
Uus peatükk: “Stern” Gazpromi kombitsate ajamisest Lääne Euroopasse ja KGB-Stasi punaparunite pangaarvetest väljaspool kodumaad
Üks silmatorkavamatest siiani avaldatud materjalidest Gazpromi ja Nord Streami kohta ilmus 2007. a. 13. septembri Saksa suure tiraazhiga ajakirjas “Stern”. Hans-Martin Tillack’i uuriv artikkel “Gazovikidest, rahast ja ahnusest” on hoiatuslik koondportree Gazpromi ja selle mitmete tütarfirmade ja muude allasutuste käitumise kohta Euroopa kontinendil. Silovikid on Venemaa jõuministeeriumide aparatshikud ja “jõukurid”, “gazovikid” omakorda Venemaa gaasitööstuse hellitatud juhid ja kõrgemate tasandite töötajad.
Invasioon Läände majanduslikke teid pidi
Tillack kirjutab: “Gazpromi juhid on punumas variettevõtete võrku kõikjal Euroopas. Kuid kelle huvides? See on vallutusretke lugu. Lugu massilisest kampaaniast, mida planeeriti ammu ette.” Gazpromi mehed ei liiguta üksnes maagaasi, vaid suuri rahakoguseid. Need summad rändavad väga väheste enamasti anonüümseks soovivate isikute ringis.
Tillack alustab sellest, et Gazprom on suurim firma Euroopas, turuväärtusega, mis ületab näiteks Siemensi oma kahekordselt. Ometi varjab Gazpromi saladuseloor. “Invasioon” kubiseb endistest Stasi töötajatest ja hämaratest figuuridest. Siin on tegemist firmadega, mis koosnevad piltlikult öeldes üksnes postkastidest, ja ettevõtetega, mida peidetakse üksteise sisse. Tillacki üldine mulje sellest? “Nii mitmeid firmasid kasutusele võttes varjatakse, kuidas raha liigub”. Paljud gazovikid on KGB taustaga, või kuuluvad muidu Vene peaministri Putini sõprade ringi. Venemaal on gaasihinnad reguleeritud, mis tähendab kodumaal kahjumiga töötamist. Raha teenimiseks on gazovikide pilgud pööratud Euroopa lõpptarbijate poole, mida maagaasi äri asjatundjad nimetavad “allavoolu liikumiseks”.
© Jüri Estam 2009
All rights reserved
