See jutt, et endistel aegadel olid varblased suuremad, rohi rohelisem, taevas sinisem ja laevad puust ning mehed rauast, kordub ajast aega. Tegelikult pole praegustelgi aegadel ja inimestel häda midagi. Ka Eesti spordis ei juhtu katastroofi, kui keegi tugevatest vanemaks ja nõrgemaks jääb või sootuks taandub.
Kui alles hiljuti tundus, et medaleid ja vaimustavat võitlust ei paista kusagilt, siis viimastel päevadel rõõmustas Eesti spordisõpra Sillamäelt pärit nääpsuke hambaarst Anna Iljuštšenko, kes võitis Kaasanis üliõpilaste maailmamängudel oma tänavuse parima tulemuse 1.94ga pronksmedali ja ütles väikeste vigadega, aga selges eesti keeles, et see on ta seni kalleim medal.
Teise väärt medali tõi Tamperest kuni 23aastaste Euroopa meistrivõistlustelt Rasmus Mägi, kes sai 400 meetri tõkkejooksus Eesti rekordi 49,19 sekundiga pronksmedali. Maailma meeste tipuni, nende aegadeni, mis joostakse USAs, on Rasmusel veel tükk teed minna, aga Mägi on kõva töömees ja ta püüab kõvasti. Ning 400 meetrit tõkkejooksus peaks see olema Eesti läbi aegade esimene tiitlivõistluste medal.
Kui paaril viimasel aastal on rõõmu teinud Eesti võrkpallimeeskond (rahvuskoondis jõudis kaks korda EM-finaalturniirile, U20 koondis nüüd omaealiste MMi lõpp-võistlusele), siis nüüd on edukad olnud ka noored korvpallurid. Eesti U20 noormehed mängivad viha-selt Tallinnas Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril, kus Kreeka ja Prantsusmaa meeskondades ka NBA draftis valitud mängijaid. Ja Eesti universiaadikoondis purustas Kaasanis nii Ukraina, Saksamaa kui Lõuna-Korea. Alles veerandfinaalis tõusis tee Serbia näol püsti ette.
Vahva mees Kaarma
Eestlased on ikka tükke teinud. Küll tõusis Alar Sikk Mount Everesti tippu, küll tehti autodega tiir ümber maamuna, küll käis ümbermaailmareisil jahtlaev Lennuk. Nüüd üritas veel üks eesti mees midagi erakordset. Nimelt läks Pärnust pärit pikamaaujuja Henri Kaarma vallutama Inglismaa ja Prantsusmaa vahelist La Manche’i väina. Ujudes muidugi.
Sellest üritusest on kujunenud omamoodi spordiala. Taotletakse luba,makstakse stardimaks. Minnakse vette ühes enam-vähem kindlas kohas Inglismaal, saatjaks on koos julgestajatega ametlik kohtunik, kindlad on reeglid, et seljas võivad olla vaid ujumispüksid, saatepaati puudutada ei tohi, juua ja süüa võib anda vaid ridva otsast, jne.
Kaarma valmistus kitsaimas kohas umbes 34 kilomeetri laiuse kanali ületamiseks põhjalikult, treenides samasuguses jahedas ligi 15-kraadises vees tunde, aga ometi läks ettevõtmine, millega on läbi aastate toime tulnud ligi poolteist tuhat uljaspead, tal luhta. Kui tavaliselt suudetakse kanal ületada 11 ujumistunniga, siis Kaarma organism ei tahtnud miskipärast toitu vastu võtta, mehel jäi energiat järjest vähemaks, hoovus hakkas talle vastu töötama, ja 12 tunni möödudes andis kohtunik talle käsu paati tulla. Kurb, aga Kaarma ütles – ka kaotusest on miskit õppida. Võib-olla läheb ta tuleval aastal uuesti proovima.
Kangeid mehi on aga Eestiski. Üks neist võttis hiljuti ette ujuda 100 kilomeetrit mööda Emajõge, ja tuli sellega ka toime, ujudes järjest peaaegu ööpäeva!
Hunt huvitab endiselt
Ameerika jalgpalli ootab Eestis sügisest kindlasti huvi tõus. Ja põhjuseks muidugi Margus Hunt. Kui seni võib Eestis ameerika jalgpalli lihtsaimategi reeglite teadjaid olla napilt sada, siis pruugib Hundil korra mõnes mängus Eesti televaatajate ette saada, kui olukord muutub.
Praegu aga jälgitakse põnevusega, kas Margus kantakse Cincinnatti meeskonna mitteaktiivsete mängijate nimekirja, või on tal esimesel hooajal lootust vähemalt varumeeste pingiotsale pääseda. Eestlastele on muidugi arusaamatu, et ostetakse mees, ja alles hakatakse temast midagi tegema. Väikeses riigis on tegemist ikka valmisproduktidega, kes peavad kohe oma hinda tagasi töötama hakkama, meil on suurt süsteemi natuke raske mõista. Aga loodetavasti Hunt aitab.
Enn Hallik,
Pärnu Postimees
