Lembit Soonpere
Juuresolev pilt on tehtud peaaegu 62 aastat tagasi — 21. juulil 1940 Tallinnas Miinisadamas minu Reaalkooli aegse klassivenna Leo Ormiste kodu ees Põhja tänavas, kuhu oli kogunenud osa sõpruskonda — Miinisadama noori, et lasta end viimast korda Eesti lipu taustal pildistada, sest oli juba täiesti selge, et järgmisel päeval kuulutatakse sinimustvalge värvikombinatsioon tabuks.
Teatavasti toimus sellel päeval Toompeal istung, kus “vabalt” valitud Riigikogu võttis vastu otsuse kuulutada senine Eesti Vabariik Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks ning et selle “vabariigi” riigilipuks saab punane lipp.
Miinisadama sõpruskonnas, kellest osa sattus juuresolevale pildile, harrastati peamiselt sporti — eriti ägedad olid pea igaõhtused võrkpallilahingud. Muidugi oldi ka enam-vähem tugevad ujumises ja kalapüügis, harrastati samuti kergejõustikku.
Kahjuks paiskas II maailmasõda senise sõbraliku pere laiali. Puudutan siin mõnede aktiivsemate noorte saatust.
Pildil vasakul on Ormiste pere kolm poissi (isa oli Veeteede Valitsuse pearaamatupidaja). vasakult esimene — noorim vendadest Ago, siis Inglise Kolledži õpilane; hiljem allohvitser Eesti Leegionis, elas sõja üle, kuid siis arreteeriti ja kuuldavasti lasti maha. Järgmine — vend Ülo, Gustav Adolfi gümnaasiumi kasvandik. Hiljem sai temast arstiteaduse tudeng, langes 21. juulil 1943. a. Idarindel. Järgmine minu klassivend Leo, Tondi sõjakooli kasvandik, võitles 1944–1945 Saksa poolel ohvitserina mitmetel rinnetel, hiljem õnnestus siirduda USA-sse, kus lõpetas ülikooli. Oli idaranniku eestlaste hulgas agar skautluse ja spordi organiseerija (Ameerika Hääle andmetel).
Temast paremal Ülo Reiman — Riigitööstuskooli kasvandik. Mobiliseeriti kutsealusena N. armeesse. Töötas hiljem Kirovi nim. kolhoosis. Tema kõrval tema sugulane Endel Reiman, kes läbis samuti sõjatee N. armee ridades. Edasi Ülo Reimani koolivend Karl Lageda, kes sai surma sõja esimestel päevadel ešelonist põgenemise katsel. Edasi kolm neidu — Nelli Palis, pärast Lenderi gümnaasiumi lõpetamist konservatooriumi üliõpilane. Töötas pikalt Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumi muusika-õpetajana, suri 1992. Hermine Repnau, kauaaegne Videviku koori laulja ja mitmekordne vanaema, peab pensionäripõlve Pelgulinnas, ja Meeri Mukk, Miinisadama kapteni tütar, pärast Lenderi gümnaasiumi lõpetamist õppis Tartus arstiks, nüüd surnud. Üleval kõige kõrgemal tema vend Hans Mukk — Reaalkooli poiss. Tema arreteeriti saksa ajal ja lasti maha.
Kahe neiu vahel seisab nende ridade ja foto autor, kunagise Sõjasadama komandandi poeg. Tol ajal Arsenali töötaja. Mobiliseeriti sõja algul Nõukogude armeesse. Hiljem sidetöötaja mitmesugustel ametipostidel.
Foto on tehtud iseavajaga.
Foto pärit videvik.ee
