Naima Rauam osales hiljuti Flo Kasearu projektis „Ainult liikmetele”, mis toimus NY Eesti Majas tegevuskunstibiennaali Performa raames. „Sisuliselt oli tegemist minu eluga kolmes minutis. Kõik, mis ma rääkisin, oli tõsi, ehkki ilmselt oli paljudel seda keeruline uskuda.” Foto: Kärt Ulman/VES
„Kui oleksin teadnud, et mu elu nii huvitavaks kujuneb, oleksin sellele rohkem tähelepanu pööranud,” muigab New Yorgi kunstnik Naima Rauam Eesti Päevalehes 27. novembril avaldatud Keiu Virro artiklis.
Kunstnik Naima Rauam, eestlastest vanemate tütar, on küll elanud kogu elu USA-s, kuid üks tema maal on käinud ka Eestis. Kumu näitusel „Eesti kunst paguluses” oli 2010. aastal üleval üks neid väheseid töid, mis ripub Rauami galerii seinal. „Ega mul enda maale kuigi palju ei ole, teenin ju neid müües elatist,” põhjendab ta.
Rauam on sündinud 1946. aastal Saksamaal pagulaslaagris. Kolm aastat hiljem kolisid ema ja vanaema temaga USA-sse Pennsylvaniasse. Mõne aja pärast sai ema tööd Washingtonis ja seal kasvaski Naima üles. Raamatukogus töötanud ema talle Eestist midagi eriti ei rääkinud. „Ja ma ei uurinud ka. Koolimineku ajaks rääkisin perfektset inglise keelt. Sellegipoolest olin naljaka nimega tüdruk. Minu nimi on Naima, ümberringi olid Maryd ja Sued, Joed ja Frankid. Keegi ei suutnud mu nime hääldadagi,” meenutab ta, kuidas tahtis hirmsasti ameeriklane olla. „Kord kaheksandas klassis paigutati mind segadust tekitava nime tõttu poiste sektsiooni. Kui õpetaja mu nime hüüdis ja poiste poole osutas, oli mul meeletult häbi. See oli kõige hullem päev minu lapsepõlves.”
Eestist rääkis kodus vanaema, kes oli sündinud 1889. aastal. Tema mälestused puudutasid suuresti toonaseid repressioone ja Naima ei mõelnud Eestile kuigivõrd. Eesti keelt ei ole ta peale lapsepõlve eriti kasutama pidanud ja intervjuugi teeme inglise keeles. Ühtteist on tal siiski meeles, nagu sõna „koogelmoogel”.
Pärast keskkooli läks Rauam New Yorgi The Art Students League’i kunsti õppima. „Tahtsin kodust ära minna ja saada kunstnikuks. Tahtsin õppida paari aasta kaupa eri linnades, elada boheemlase elu, olla biitnik. See on see, mida tänapäeval hipsteriks kutsutakse,” muigab kunstnik. New Yorgis tundis ta kohe, et see on tema linn. „Abiellusin kunstnikuga ja meil oli valida, kas leida töökohad ja jääda siia, kuigi siinne elu on väga kallis, või minna Maine’i – kohta, kus saime elada päevas pennide eest ja elatuda kunstist.” Valik tehti Maine’i kasuks. Pärast abikaasa surma 1982. aastal tuli Rauam tagasi New Yorki ega ole sealt enam lahkunud.
Mõnes mõttes võib teda nimetada South Street Seaporti mäluks. Sinna piirkonda Manhattanil Brooklyni silla lähistel jäi ta elama ja on seda kanti aastakümneid maalinud. 2005. aastani asus just Seaportis legendaarne Fultoni kalaturg. „Südaööl pandi mereannid välja. Veoautod viisid kauba poodidesse ja restoranidesse üle linna. Alates kella üheksast hommikul polnud turust enam jälgegi, kõik oli puhas. See oli huvitav fenomen, mis kestis peaaegu kakssada aastat,” ütleb Rauam. Ta pani oma asjad tänavale ja hakkas maalima. Noorele kenale neiule tulid kalamehed peagi tere ütlema ja varsti tundis ta pea kõiki kalaturu müüjaid. Tänu sellele jõudis ta 1984. aastal oma esimese, üsna iseäraliku galeriini. „Rääkisin ühele kalaturu kauplejale, et mulle meeldiks siin näitust teha, sest minu maalid räägivad ju ümbruskonnast. Ta ütles, et võiksin oma maale näidata tema poes, ta ei kasuta seda pärastlõunati.”
Nii sündis koht „Art in the Afternoon (Fish in the Morning)”. Kalaga kaubeldi seal kella kolmest öösel 11-ni hommikul, Rauam tuli keskpäeval ja oli kella kuueni õhtul. „Kalapoekraami peitmiseks panin vahele ajutise seina ja riputasin üles oma maalid. Igal öösel panin need taas ära. Seal oli üks lukustatav kapp.”
Galerii töötas vahelduva eduga 1997. aastani, mil maja maha müüdi. „Edaspidi sama süsteemi enam kasuta da ei saanud. Mees, kellega ruume jagasin, oli huvitatud kunstist ja teatrist. Talle meeldis, et kunstnik lähikonnas jõlkus. Aga enamik kalamehi ei huvitunud kunstist, nad tahtsid oma raha kätte saada ja siis jalga lasta – kuigi nii mõnedki ostsid mu maale,” meenutab Rauam.
Peale kalaturu on ta maalinud Brooklyni ja Manhattani sildu, Wall Streeti piirkonda, ehitusi, rannapiirkondi, lennukeid ja autosid. „Kui Manhattani silda parandati, tahtsin seda jäädvustada. Tundsin töid tegeva firma inimesi ja sain loa kaableid mööda üles turnida, muidugi turvavarustusega,” meenutab ta. Ent noor kunstnik tahtis pääseda veel kõrgemale ja tegi piloodiload. „Kui mul olid näitused, sain panna oma maalid lennukisse ja sõita nendega näiteks Nantucketisse ja need seal üles riputada.” Rauami armastus lennukite vastu algas juba 11-aastaselt, kui ta esimest korda väikelennukis sõites mõtles, et tahab kunagi lendama õppima. „Ja ma õppisin! Kui sain load – oli umbes 1980. aasta –, ostsime lennuki. Ka abikaasa hakkas lube tegema, aga haigestus kopsuvähki. Müüsime maja Maine’is ja lennuki. Kõik oli ebakindel,” meenutab Naima üht raskemat aega oma elus.
Sellesse aega jääb ka tema ainus käik vanemate sünnimaale. „Ema arvas, et pärast abikaasa surma oleks hea mõte mind Eestisse viia. See oli nõukogude režiimi aeg ja Eestis käik oli minu jaoks judinaid tekitav. Meie passid võeti ära, meie pagas sorditi läbi. Arvasin, et ma ei saa enam kunagi koju tagasi,” tunnistab ta. Eestis olid nad umbes nädala ja peatusid Viru hotellis. Muid võimalusi neile ei jäetudki. „Meil oli pidevalt keegi sabas. Kui külastasime ema sugulasi nende eramajas, sõitis auto mööda ja kõik jooksid akna juurde: kes seal on, miks nad siin on? Inimesed kartsid miilitsaid.” Spioonifilmi meenutavat paranoilist ühest kohast teise jooksmist oli reisi ajal palju. „Ma lootsin võimalikult kiiresti minema saada,” tunnistab ta. Rauam ütleb, et kindlasti on Eesti praegu suurepärane. „Aga mulle ei meeldi oma kodukohast lahkuda.”
Õigupoolest on Rauami esimene armastus autosõit. „Olin seitsmene, kui nägin esimest Corvette’i ja armusin. 12-aastaselt sõitsin elus esimest korda autoga, load sain neli aastat hiljem ja sellest ajast olen pööraselt autosõitu armastanud,” tunnistab ta. 1992. aastal ostis ta oma esimese Corvette’i ja kutsus peagi teisigi autoomanikke Seaporti galerii ees autonäitust korraldama. „Esimesel aastal oli 75 autot, teisel 150.” Keegi küsis, kas ta pole mõelnud võidusõiduautoga sõitma õppida. Miks mitte, mõtles Rauam ja läks. Kuivõrd tema esimene auto oli võidusõiduks liiga aeglane, ostis ta järgmise Corvette’i, millega on 230 km/h kätte saanud.
Paljudest tema maalidest on tehtud postkaardid, mida saab New Yorgis osta. Muide, kõiki oma hobisid on Rauam rahastanud kunsti müümisega. Ta ütleb, et see on võimalik tänu tagasihoidlikule elukorraldusele. „Lõuna võtan tööle kaasa. Kohvi teen siin, kasutan sama puru ka teist korda. Väljas söön õhtust väga harva, vaid siis, kui sõpradega kokku saan. Riideid ostan kord kümne aasta tagant ja siis ka soodukaga. Üüri maksan vähe,” loetleb ta. „Mul ei ole lapsi, ühtki mu pereliiget ei ole enam elavate kirjas. Olen paika pannud prioriteedid. Mul ei ole vaja uhkeid reise ega Starbucksi latte’t, aga ma tahan käia autoga võidu sõitmas. Minu jaoks on väga okei kulutada nädalavahetusel 800 dollarit võidusõidule, aga viit dollarit latte eest ma välja ei käi.”
Uutest plaanidest pole tal puudust. „Praegu õpin helikopteriga sõitma. Mulle meeldib, kui ilusasti kopterid liiguvad, kui tundlikud nad on. Ja ma tahaksin endale ka mootorratta osta.”
