Ajalehemees Agu Ets tööl. Autori fotod
Kruiis Kariibi merel lopes 26. märtsil ja mälestused vägevatest üritustest kaasmaalastega hakkavad juba haihtuma. Mõtted kalduvad juba sellele, mis meid ees ootab Lääneranniku Eesti Päevadel Los Angeleses. Iga kord, kui tulen tagasi kas ESTO-lt või LEP-ilt mõtlen, et nii vaimustavaid päevi ei saa enam korduda. Kuid siis tuleb järgmine üritus – ja vaata imet, on sama vägev, kuigi erinev. Seega juba ootan kokkusaamist augustis.
Viimasel kruiisi täispäeval põrutas laev Florida poole. Eesti Meestelaulu Seltsi Meeskoor, Märt Agu tantsurühm ja viiuldajate ansambel Võlukeeled esinesid viimast korda laeva peasaalis. Meile, kes elame väljaspool Eestit, oli see haruldane, nagu oleksime tagasi Eestis. Lisaks mainitud ettekannetele laulis üllatusena Epp Sonin mu lemmiklaulu: „Suvine aeg ja elu on kerge.“ (Inglise keeles kõlab see paremini „Summer time and the living is easy“.)
Ülejäänud päeval võis kuulata poliitilisi ettekandeid. Marju Rink-Abel on ERKÜ president. Ainult need väliseestlased, kes mätta all on elanud, ei tunne Marjut, nii et tutvustamist pole vaja Tema andis ülevaate ERKÜ tegevusest meie huvide kaitsel. On selge, et ERKÜ on aktiivne organisatsioon, kes ei maga loorberitel, vaid käib ajaga kaasas ja leiab uusi võimalusi, kuidas meie eesmärke edastada. Komitee on tegev ja reageerib ajakohaselt ja on väärt Ameerika eestlaste toetust.
ERKÜ koostöö teiste Ida-Euroopa organisatsioonidega on tähtis, kuna meie väikest Eestit ähvardab idanaaber. On oluline, et meie häältega liituvad teised, et mõju suurendada. Marju ettekandest kirjutas Agu Ets juba me ajalehtedele. Agut võis näha igal pool oma lap-topil tippimas. Seega pole tarvis kõiki öeldut korrata.
Marju juhtis tähelepanu kahele saavutusele, mis toimusid peale seda kui lahkusin juhatusest. Esiteks Priit Vesilind lõpetas raamatu „Exiles in a Land of Promise, Estonians in America, 1945-1995“. Seda 555-leheküljelist monumentaalset teost saab tellida ERKÜ-lt. Teine saavutus on, et Karin Shuey sai värvatud ERKÜ Washingtoni büroo direktoriks.
Washingtoni büroo director Karin Shuey.
Järgnes Karin Shuey ettekanne Washingtoni büroo tegevusest. See oli ajakohane, sest paljud meist polnud temaga veel kohtunud. Ta alustas tööd aasta tagasi, ajal kui toimus Ühendriikide valitsuse vahetus. Ei usu, et oleks olulisemat aega, et värvata Washingtoni tugevat esindajat. Karin kasvas üles Seattle’is, kus osales aktiivselt Eesti üritustel. Ma tean seda, sest ta ema oli Eesti rahvatantsurühma õpetaja ja Karin muidugi pidi kaasa tegema. Veel enam – kui oli puudu noortest meestest tantsuharjutustel, siis et mitte näidata eelistamist, määras õpetaja oma tütre tantsima kõige vanema tantsijaga – minuga, ja mul on praegugi veel Karinist kahju.
Seattlest viis ta tee USA mereväkke järgmiseks 22 aastaks teenima Washingtonis ja Euroopas.
Meie jaoks kõige olulisem Bogotas, New Jersey’s oli ta tegevus Ameerika-Eesti kaitsekoostöö programmis. Viimati oli ta Ameerika mereväe rahvusvahelise programmi Baltimaade direktor. Kui üllatanud võisid olla Eesti ohvitserid, kui nägid, et Ameerikat esindas Eesti päritolu atašee.
Väga ajakohane oli Anne-Ly Reimaa ettekanne. Tema töötab kultuurministeeriumi nõunikuna ja on Rahvuskaaslaste Programmi nõukogu aseesimees. Ta andis teada, et Eesti Vabariigi 100. juubeli tähistamiseks on plaanitud palju üritusi läbi järgneva kolme aasta. Neist oli KLENK – IEP kruiisil au olla esimene.
Anne-Ly Reimaa.
Viimane õhtusöök oli elavam kui varem. Me laudkond # 556 oli ju nüüd koos einetanud ligi nädala ja olime leidnud palju ühist. Nagu alati, jõime üksteise terviseks ja jällenägemiseni. Peale einetamist valgusime kambana „salakõrtsi“ ja lõpetasime õhtu tantsu ja lauluga. Sellele järgnes siirdumine kajutitesse, et pakkida kohvrid, sest need korjas laeva meeskond juba keskööl kokku, et need oleksid kail, kui järgmisel hommikul Fort Lauderdali jõuame. Kes saaks mulle seletada, et kuidas on see võimalik, et sain vaevalt oma kohvri kinni, kuigi ma polnud midagi reisil juurde soetanud?
Veel kruiisil varem juhtunust. Julgustav oli Riho Kupparti ettekanne Eesti sisejulgeolekust. Oli hea tunne, et Eestil on tugev küberkaitse, kurb oli, et selline hädaoht on järjest muutuv. See on võitlus, mis ei näi kunagi lõppevat. Selles ettekandes ja ka varem mainitud ettekannetes ERKÜ tegevusest ei puudutatud Ameerika sisepoliitikat tegeledes ainult aladega, mis vajavad kas toetust või vastusurvet.
Kruiisil jäi mõnigi asi tegemata, sest ei saanud ju mitmes kohas korraga olla. Esimene üritus, kust ära jäin, oli endiste Geislingeni noorte kokkusaamine esimesel päeval huviringide raames. See toimus samal ajal, kui Eesti Meeskooride Seltsi kooriharjutus.
Geislingeni kokkusaamist juhtis Jüri Tults. Ta teatas et kokku tulid viis endist “noort” ja ajalehe jaoks tehti foto. See traditsioon on kestnud 1981. aastast igal üritusel. Arvan, et nende fotode ilmumine ajalehes õhutas järgnevatel kokkusaamistel rohkem noori fotoks ja vestluseks kokku tulema. Ainult viimastel aastatel on arv vähenenud, osalt me “auväärse vanuse saavutamisega” (Jüri sõnad), osalt et võimalused reisida kodumaale on asendanud tungi siin kokku saada.
Teame, et laeval oli rohkem geislinglasi nagu näiteks Viiu Vanderer, Eena-Mai Franz, Inge (Viik) Puskar ja Marju Rink-Abel. Puudus Taavo Virkhaus, kes varemel kokkusaamistel oli alati kohal. Ta abikaasa teatas ette, et ta tervis ei luba enam reisida.
Endised Geislingeni õpilased kohtusid kruiisil: Ylo Anson ja abikaasa, Aavo Merend, Reet Laupa ja Jüri Tults. Foto: Jüri Tults
Geislingeni Eesti Gümnaasiumi õpilaste suurim koosolek toimus Torontos ESTO 2000 ajal. Seal varus Enn Kiilaspea meile ruumi, kuhu kogunes 50 GEG-last. Otsustati alustada elulugude kogumist ja neid albumina levitada. Olime siis juba niisuguses eas, kus midagi oli saavutatud ja oli aeg tagasi vaadata. Toimkonda valiti juhatama Lembit Palm-Leis. Tulemus on, et kümne aasta jooksul sai trükitud 400 albumit, mis ilmusid järjest suurenevates tiraazhides kuni aastani 2010, kui ilmus neljas 500-leheküljeline väljaanne 260 elulooga ja artiklitega gümnaasiumi tegevustest. Albumid müüdi trükikulude hinnaga ja väikesest ülejäägist andsime prii albumeid endistele õpetajatele ja raamatukogudele. (Ühe võttis vastu isegi US Library of Congress.)
See projekt algas ametlikult ja sellel koosolekul oleks aeg olnud see projekt ametlikult lõpetada, sest uusi elulugusid ja albumi tellimisi pole aastaid enam laekunud. Eks näis, mis juhtub Los Angeleses, kui kohal on ka projekti laekur Eha Palm-Leis.
Oli teisigi üritusi, millel ma mitmel põhjusel ei osalenud: joogaklass oli liiga vara hommikul, rahvatantsu töötuba kinnitas mulle, et see on noorematele sobivam. Filmi vaatamine näis liiga passiivne tegevus. Ja polegi tarvis kõike teha. Peaasi, et haripunktidest sai osa võetud: Kariibi saartega tutvutud, sõprusi taastatud ja uusi tehtud, lauldud, tantsitud ja naerdud. Küll on tore, et leidub niisuguseid inimesi nagu Rein ja Anne Luning, kes oskavad ja on valmis sarnast KLENK–IEP üritust korraldama.
Arved Plaks
