Püüan võrrelda Ameerika Ühendriike Eestiga. Vahed on arusaadavalt tingitud riikide erinevast suurusest ja rahvaarvust. Ameerika suur rahvaarv tingib, et on vähem võimalusi kokku puutuda riigijuhtidega. Oletan, et see mõjutab ühiskonna kokkukuuluvust ja usaldust valitsusse.
Siin maal olen kohanud isiklikult ainult üht presidenti, nimelt president Bush vanemat, kui ta külastas Redstone Arsenali Alabama osariigis. Et ligi pääseda, tuli läbi minna kohale toodud väravast, millega kontrolliti, et keegi ei kandnud relva. Käe surumiseks anti ainult sekund.
Vastandina sellele on ligipääs Eesti presidentidele palju kergem, ja loodan, et sellest on kasu. Aga kuigi kohtumine on võimalik, ei tähenda see, et igal kokkupuutumisel saab mõtteid vahetada; viisakus nõuab arvestamist riigimehe ajaga. Käesurumisest ja paarist hästi valitud sõnast peab jätkuma. Ta seisukohti saab ju kuulda kõnedest või lugeda artiklitest palju põhjalikumalt.
Mu kohtumised Eesti presidentidega on eranditult juhtunud laulupidude ajal. Neist võtsin osa enamuses Toronto Eesti Meeskoori ridades.
Kokkupuutumine president Lennart Meriga toimus 2004. aasta laulupeol. Oli hetk, kui meeskoorid ei olnud laval. Otsustasin kasutasin seda aega, et minna vaatama just avatud Gustav Ernesaksa kuju Lauluväljaku taga otsas. Rahvast oli palju ja sain jalutada mäe nõlva pidi üles vaid aeglaselt. Kuid siis märkasin, et rahvas tegi mulle teed. Olin peaaegu kuju juures, kui keerasin ümber. Üllatuseks seisin nüüd otse president Meri ees, kes sirutas mulle muiates oma käe. Küllap vist tegi mu ehmatanud nägu talle nalja. Samas oli ka fotograaf Hütt, kes jäädvustas me käe surumise fotoga, mis hiljem ilmus ajalehes. Mu järeldus oli: president Meril oli huumorimeelt (ja seekord näitas ta seda minu arvel.)
Tallinna Ajaloomuuseumis, Gildihoones oli 2014. aastal eri väljapanek. Juhtusin seda vaatama minema samal ajal, kui sinna saabus Edgar Savisaar oma abiga.
Mulle tuli meelde, et peaministrina oli tal teeneid, kui 1990. aastal 15. mail Interrinde liikmed murdsid parlamendi hoovivärava. Näis, et Eestit ähvardas riigipööre. Edgar Savisaar oli just saanud peaministriks. Kui märatsejate möll oli kestnud paar tundi, kutsus ta raadio kaudu rahvast Toompeale valitsust kaitsma. Rahvas tuli ja interrindlased taganesid. Valitsus jäi püsima.
Aastatel, mis viisid Eesti täieliku iseseisvuseni, oli mitmeid hetki, kus eestlased tegid kaineid, aga julgeid otsuseid. Näib, et see oli vaid üks neist. Mind mõjus see juhus, sest sain üksikasjalikke kirjeldusi osalenud inimestelt. Mu algkooli pinginaaber, miilitsapolkovnik Jüri Tõniste oli sellel ajal Eesti Valvekoondise peadirektor ja tema meeste ülesanne oli vältida kõike, mis annaks sõjaväele põhjuse sekkumiseks. Mu onutütar, Liivi oli seal, kui Savisaare kutsele vastanud rahvas hõikas taganevatele interrindlastele: Välja! Välja! Ise olin parlamendi värava ees kaks kuud hiljem, kui noor Eesti kodukaitselane näitas värava kahjustatud lukku.
Nende mõtetega seisin nüüd Edgar Savisaare kõrval 24 aastat hiljem ajaloomuuseumis. Palusin tema abil võtta meist foto. Selle järel küsis Savisaar minult, et mida ma teen Ameerikas Eesti heaks. Ma ei osanud midagi vastata paugupealt. Kui hiljem kirjutasin artikli ajalehele Tallinna laulupeost, lisasin foto sellest kohtumisest. Selle järel sain oma sugulastelt “pähe”, et kuidas võisin olla sõbralik sellise mehega. Mu järeldus oli: ajad olid muutunud.
Kohtumine President Toomas Hendrik Ilvesega toimus noorte laulupeol 2011. Mul oli istekoht vaid paar rida eemal esimesest pingireast kus tema istus. Alul oli üks turvamees ta ligidal, kuid kui see ära läks, palusin presidenti, et meist fotot lubaks võtta. Mäletan, et ta võttis päikseprillid eest fotoks. Olin liiga üllatatud ta vastutulekust, et midagi tähtsat küsida ja ma ei taibanud oma päikseprille eest võtta. Vahetasime vist paar tähtsusetut sõna, tänasin ja taandusin oma pingile. Mu järeldus oli: on hea, et niisugune mees oli Eesti president.
Kord laulupeo rongikäigus nägin president Rüütlit ja ta abikaasat rongikäiku jälgimas. Nad seisid seal ilma mingi kaitseta rahulikult, mõlemad rahvariietes. Peaaegu sulasid rahva sisse, kuid ta majesteetlik välimus reetis teda mu silmale. Mu järeldus: küll on hea, et endised riigijuhid kõrgete teenetega Eestile võivad liikuda normaalselt rahva seas.
Viimasel laulupeol (2019) oli tung kohata praegust Eesti presidenti, proua Kersti Kaljulaidi. Eks see oleks viimane niisugune juhus mulle arvestades mu vanust. Ta marssis rongikäigus lauluväljakule Filiae Patriae korporatsiooni naiskoori ridades. Kas mõni auahnem president poleks soovinud rongkäigu ees marssida? Hiljem, Lauluväljakul nägin teda istumas publiku esimeses reas. Palusin fotot. Jah muidugi, aga vaikselt! Mul oli mõte midagi küsida meie ajalehele seoses Ameerika presidendi sõnumitega Baltimaade kaitsest, kuid olin liiga pabinas, et seda teha.
Pealegi poleks see väga tark olnud temal ühele võõrale ameeriklasele midagi ütelda.
Olin kuulnud ta kõnesid, esiti Helsinkis ESTO avaaktusel, kus seisin ESTO kooris otse presidendi taga, kui ta tervitas rahvast. Rohkem tutvusin ta mõtetega, mida ta väljendas Telliskvi Loomelinnakus konverentsil peetud kõnes.
Seal ta rääkis oma isiklikest kogemustest väga inimlikult. Ta jättis mulle tunde, et pole kuristikku tema ja rahva vahel. Veel enam, kui nägin, et lahkudes Lauluväljakult kõndis ta rahvamurru seas oma sõiduki poole. Teda saatis vaid tema kaitseväe vormis turvamees. Mu järeldus oli: mu sünnimaa on õigetes kätes.
Ülalmainitud kohtumised olid võimalikud vaid selle tõttu, et Toronto Eesti Meeskoor võttis mind kampa ja koor lubas mind osaleda laulupidudel. Muidugi pidin osa võtma laulupeole eelnevatest kvalifikatsioonikontsertidest ja töötubadest Torontos.
Mõtted kerkisid: põgenikelaagrist Geislingenist tulin vanematega USAsse ja meid võeti abivalmilt vastu. Sain Ameerika kodanikuks. Peale kooli lõppu avanes valik, kas astuda sõjaväkke või minna helikoptereid arendama; valisin viimase. Mu töö karjäär on olnud tulemusrikas ja huvitav. See nõuab lojaalsust. Kuid tunnen end kodusemana oma sünnimaal.
Arved Plaks, märtsis 2020 Texases
