Grupp eestlasi KLENK-IEP kruiisil Kariibi merel. Autori foto
„Söögilaudkond nr. 556“
Kahtlesin, et kas tasub osaleda 2017 Kesk-Lääne Eesti Noorte Koonduse (KLENK) kruiisil. Ma pole ju enam noor ja Texas pole keskläänes. Eelmine kruiis kaks aasta tagasi oli nii tore, et ma ei uskunud, et seda korrata saab. Siis kaalusin, mida reisi korraldajad Rein ja Anne Luning pakkusid selleks korraks. Nägin, et kavas oli meeskoori ja rahvatantsu etendused. Ehk oleks võimalus laulda, kui saaksin end koori sisse pookida. Kas saaksin ehk osaleda rahvatantsuga? Kuid tänapäeval on see nii koreografeeritud, et ilma harjututamiseta on see võimatu. Midagi uut näha? Olen küllalt Kariibi saari külastanud, nii et need enam ei tõmba. Kas Kariibi päikest nautida? – Seda on võimalik ka kodus teha ja pealegi on see kahjulik nahale.
KLENK-IEP korraldajad Anne ja Rein Luning.
Pärisin, kas Toronto Eesti Meeskoor kavatseb osaleda. Vastus oli eitav, aga arvati, et võib-olla on võimalus liituda Eesti Meestelaulu Seltsi Meeskooriga. Selle korraldaja oli Arvi Karotam Eestis. Kirjutasin talle ja sain loa. Teatati, et TEMi lauluvend Tõnu Altosaar on tulija ja tema kaudu sain noodid, mis olid valitud kruiisiks. Selgus hea uudis: enamikku lauludest olin aastate jooskul juba laulnud Toronto Eesti Meeskooris.
Jüri Tults teatas, et võtab endale ülesandeks endiste Geislingeni Eesti koolinoorte kokkukogumise. Juba 1979 aastast peale olen saatnud ajalehtedele fotosid GEG-laste kogunemistest. Ehk saaks veel ühe foto teha, enne, kui me kõik kaome.
Otsustasin: lähen reisile. Vaja oli vaid riigipassi, umbes $1600 laevapileti jaoks ja kirjutada avaldus Rein Luningule. Teatati, et laevas on vaja maksta vaid alkohoolsete jookide eest ja teatud erirestoranides söömiseks.
Kogunemiskoht nagu kaks aastat tagasi oli Fort Lauderdale hotell „Ocean Sky Resort“. Sealt sai tellitud bussiga sadamasse. Laevale saamine oli kaks aastat tagasi käkitegu. Aga seekord oli arvutitega probleem ja laeva ametnikud pidid meid osaliselt käsitsi registreerima. Oli vaja 6500 inimesele kajuti võtmeid anda ja passe kontrollida ja tulemuseks oli ilmatu pikk saba.
Mis sellest! Pikkades sabades oli palju tuttavaid ja oli isegi lõbus. Kusagil selles sabas seisid 450 Eestiga seotud inimest kümnest riigist. Rein ütles et neist olid 100 Eestist, 170 USAst, 150 Kanadast ja 30 mujalt. Kuid kuhu kiiret, ega laev ilma meieta poleks lahkunud. Andsime kohvrid ära, mille järel (pärast mitu tundi seismist) anti kaart, mis oli ainuke asi, mida siitsaadik vajasime: kajuti ukse avamiseks, krediidiga jookide ostmiseks ja et peatuste järel saartelt tagasi pardale saamiseks.
Nüüd sain viimaks astuda „Allure of the Seas“ pardale. Laev kuulub Royal Caribbean’i laevafirmale. Ehitatud oli see Soomes; võib-olla oli tööliste hulgas ka eestlasi. Laev oli 1182 jalga (360 m) pikk, võrdluseks Titanic oli vaid 882 jalga (269 m) pikk. Laeva küljes rippusid päästepaadid. Silt ütles et igasse mahuks 370 inimest. Lugesin, et minu poolel oli kaheksa paati. Eeldades, et teisel pool on sama palju, näis väikese arvestuse järgi, et kõik laevalolijad neisse ära ei mahu. Siis aga meenutasin, et Kariibi meres jäämägesid pole ja kui just jään ujuma – vesi on soe.
Leidsin oma kajuti ja siis läksin kolama. Rahvas oli ülemisel tekil, et valmistuda laeva lahkumiseks. Leidsingi tuttavaid: Krista, Anne, Ene ja Ülle, kellele igaühele pakkusin laeva õnnelikult teelesaatmiseks klaas veini.
Veini pakkumine oli kohutavalt õpetlik ja samal ajal saatuslik. Sain teada, et on vaid kahte sorti huvitavaid inimesi: need, kes joovad valget veini ja need kes joovad punast veini. Aga siis tuli üllatus, sest $12 dollarilise veiniklaasi hinnale liitus automaatselt teenindus ning kuna olime veel sadamas, lisati veel tulumaks. Kokku $72. Otsustasin, et siitpeale saab minu uueks rahaühikuks laeval mitte enam dollar, vaid veiniklaasi hind. Olles selle teadmise omandanud, olin ülejäänud reisiga rahul. Kui olla nii kaugele tulnud, siis väärtused peavad ju olema tasakaalus reisi üldkuludega.
See veini pakkumine oli ka saatuslik, sest kui küsisin, et kus prouad õhtusöögiks kogunevad, oli vastus, et neil nelja peale oli juba oma laud. Kuid kui nad nägid, mida ma veiniklaaside eest olin maksnud, hakkas neil minust nii kohutavalt kahju, et nad otsustasid mind kampa võtta, et tasa teha õhtusöögil veini ostuga. Selleks oli vaja neil aga suurem laud tellida. Seejärel lehvitasime laeva teelesaatmiseks lippe. Oli ilus päikesepaisteline pühapäeva õhtu.
Nüüd läks Ülle tööle, järgmiseks õhtuks oli ta muretsenud laua kümnele inimesele. Miks muidu oleks niisugust hakkajat inimest valitud aasta ja aasta järele Eesti Rahvuskomitee Ameerikas liikmeks! Kui järgmisel õhtul kohtusime, oli meiega liitunud Jüri (mu koolivend ja Viieoru Viiside toimetaja), ta sõbratar Tiia (hea tantsija), Reet (mu Geislingeni klassiõde), Rainu ja Liia. Laua number oli 556 ja nii sai meist laudkond #556 järgnevateks õhtusöökideks.
Et olime igal õhtul koos, siis leidsime kes olid sama maitsega veini harrastajad. Jagasime end gruppideks, et soodsamalt pudelite kaupa veini osta. Mõnele oli pudel kolme peale just paras, teistele pudel kahele kaheks õhtuks. Igal õhtul jõime üksteise terviseks, siis Eestile ja leidsime ka teisi põhjuseid klaase tõsta. Näis, et tervis paranes iga õhtuga. Jagasime üksteisega kogemusi oma päevastest toimingutest. Kui vaid mu mälu parem oleks, saaks kuuldud seiklustest raamatu kirjutada.
Laeval oli tosin restorani, aga uute söömiskohtade otsimine oleks olnud ajaraiskamine. Variante oli mitme riigi toiduvalikutega. Ega me siis siia suure kulu eest ainult sööma ei tulnud? Olin rõõmus, et pakutud portsionid olid mõistlikud, mitte nagu Texases. Valik oli alati hea ja maitsev, aga ainuke asi, mida mina ei proovinud – erandina mu kaaslastest – oli escargo, teod, kellest oli nii raske lahti saada minu maasikaaias, kui elasin Seattles.
Kolmel õhtul järgnes õhtusöögile „salakõrts“. Selleks varus Rein meile baari, kuhu sai sisse ainult KLENK’i kaelakaardiga. Uksel oli laevapersonalist uksehoidja ja ta kõrval silt “privat function”, seega olid salakõrtsis ainult „omad“. Tantsuks pakuti muusikat, millega oleme rohkem harjunud, vastandina sellele, mida mängiti laeva teistes klubides. Laulsid Sirje ja Rein Kurg.
Tantsupõranda ääres oli baarilett, mille meie laudkond #556 kiiresti üle võttis. Mujal ruumis olid pehmed ja mugavad toolid, aga kui tantsumuusika algas ja enne kui toolist välja said, oli muusikast juba pool läbi ja paremad tantsijad juba võetud.
Aga ega me ainult tantsinud ja vestelnud. Aeg-ajalt kogunesid tantsupõrandale meeskoori mehed ja selleks jagatud laulikutest kõlasid meile tuttavad eesti laulud. (Laulikud tõi meeskoor kaasa Eestist.)
Ruum oli meile kinni pandud vaid poole kümneni. Oleks tahtnud veelgi keerutada, kuid eks igale heale asjale tuleb lõpp. Kuid õhtu oli veel noor ja ligidal oli “Jazz Club”, kus mängis haruldaselt hea kvartett, öeldi, et Kreeka parim jazz kvartett. Seal õppisin ka midagi uut meist eestlastest. Enamus kuulajaskonnast olid üldisest laevarahvast, kes istusid sirgelt ja kiviselt. Aga eestlased paistsid kohe silma. Nende õlad kõikusid ja jalad lõid takti. Kes ütles, et eestlased on külmad ja kanged? Vale! Võibolla eelnenud salakõrtsi joogid aitasid või olime just Lõuna-Eestist?
Kui oli aeg tagasi tõmbuda kajutisse, oli mul vaid vaja liftiga paar tekki kõrgemale tõusta. Kodustel kokkusaamistel sõpradega on alati vaja “määratud autojuhti”, kes pidi piirama oma alkoholitarbimist. Enamasti olin selleks mina. Siin laeval aga võisin nautida tantsu, muusikat ja vestlemist sõpradega, kuni silmad hakkasid kinni vajuma. Aitäh Rein ja Anne!
Arved Plaks
