Pildil Danbury eestlaspered 1950. aastal: Karist, Viilu, Plaks, Borkman ja Koppe. Puuduvad Totsas jt. Pildil pole ka enne sõda Eestist tulnud inimesed, kes aitasid meil jalad alla saada: prouad Cardozo, Lutz ja härra Triegel.
Nagu alati lõikusepühadel lendasime Connecticuti sugulasi ja sõpru külastama. Muidugi käisin ka Iri Lutsu ja ta abikaasa Billi juures külas. Iri suri päev peale külaskäiku. Kas ei pane mõtlema, ühel päeval surume kätt ja järgmisel päeval on üks meist läinud. See ei olnud ootamatu, arvestades Iri pikka tervise allakäiku. Peame meeles pidama, et oleme siin maailmas vaid ajutiselt ja sellel ajal, mis meile on antud, peame tegema, mida oleme ülesandeks võtnud, kaasaarvatud tänama neid, kes meid on aidanud.
Iri surm tõi meelde need esimesed aastad siin maal, kui pidime õppima uut keelt, uusi kombeid ja otsustama, mis võimalusi uues olukorras kasutada. Saksamaa laagrites olime ju nagu sihita elus, nagu leiges vees, ei olnud külm ega soe. Katus oli, toitu oli, aga tulevikku polnud – kuni rida riike avasid oma uksed põgenikele, kaasa arvatud Ühendriigid.
Olen Iri ja Bill Lutsu tundnud ajast, kui saabusime Connecticutti 1949. Meie, see tähendab mu vanemad ja mina, sattusime Connecticuti osariigi lääneserva täitsa juhuslikult. Juhuslikult oli me sponsoril siin suvekodu, mida ta pakkus meile priilt kasutada. Sama on tõsi ka teiste kohta, kes tulid immigrantide vooluga kui USA võttis vastu 200 000 põgenikku Saksamaa laagritest. Tingimus oli vaid, et tulijal pidi olema sponsor, kes kinnitas, et uustulnuk ei oleks riigile koormaks kaks aastat peale saabumist.
Meie sponsor oli proua Cardozo (Paalberg), kes oli tulnud Eestist enne sõda. Ta lahkus Eestist, et oma lahutatud joodikust-mehest eemale saada. Isa tundis teda enne ta emigreerumist margikogujana ja nende side oli vaid selles, et vahetada postmarke. Sõjaga katkes ühendus. Naine abiellus ja sai sellega seoses uue nime ning muutis elukohta. Aga Ameerika postiasutuse abiga sai ühendus taastatud. Otsekohe, ilma palumata, hakkas pr Cardozo saatma meile toidupakke. Ja kui me kaalusime võimalust Ameerikasse emigreeruda, siis oli ta kohe valmis meie sponsoriks olema. Paneb mõtlema: me polnud sugulased – ainuke side oli, et isal kui ka pr Cardozol oli margikorjamise tõbi.
1949 kevadel saimegi loa tulla ja aprillis toodi meid laevaga New Yorki. Kolmandal päeval peale saabumist viis proua Cardozo meid oma uues, läikivas Oldsmobiilis oma suvemajja. See oli pressitud kivist seintega, kahe toaga majake. Sada jalga eemal oli omakaevatud kemps, nagu olin näinud neid Eestis. Elektrit polnud, aga pr. Cardozo lasi sisse seada maagaasi pudelid keetmiseks. Mis meil viga! Oli hiliskevad ja ilmad olid soojad ja maja oli prii. Kõige ligem naaber oli meist pool miili. Proua Cardozo andis naabrimehele $10, et ta me järgi vaataks aeg ajalt. Naabrilt sain joogivett tuua galloniliste veinipudelitega, mida naaber oli sihilikult tühjendanud portveinist. Olime õnnelikud ja elul oli uus algus.
Paar päeva hiljem oli üllatus: üks moodne hall auto tuli me pikka teed mööda kodu juurde. Auto mootorikaanel oli purjelaevast ornament. Sellest selgus, et see oli Plymouth. Autost ilmus proua, kes tutvustas ennast eesti keeles, et ta on Margaret Lutz ja et kuulis, et olime eestlased ja tuli meile abi pakkuma. Päev hiljem tuli ta jälle, aga seekord väikse veoautoga, millega tõi mu vanematele vedrudega topeltvoodi. Mida mõtelda sellest? Ta oli täiesti võõras – me ainuke side oli, et olime Eestist ja rääkisime eesti keelt.
Suvel sain 16-aastaseks ja sain loa töötada palgalisena. Isa sai varem töökoha ühes kübaravabrikus ja ma läksin ka sinna tööle, kus mu palk oli $1 tunnis. Mõlemad vantsisime päeviti 2 miili üle mäe vabrikusse. Sügiseks oli meil küllalt raha kokku hoitud, et osta $200 eest 1934 aastal valminud auto. See kergendas toidutoomisega. Õppisin autojuhtimise selgeks kihutades ringi meie suvekodu ümbritseval endisel põllul.
Me suvilas polnud kütet ja talve liginemisega läks meie elu ebamugavaks. Kuid siis oli meil juba küllalt raha, et saime üürida viietoalise korteri Danbury linnas $32 eest kuus. Kolisime sinna detsembris esimese lumesaju alal.
Me polnud ainukesed uustulnukad, kes said abi enne sõda tulnud eestlastelt. Meie ümbruses elas härra Triegel, kes oli edukas majaehitaja. Tema leidis just saabunud Kariste pere töötamas ebameeldivates oludes Danbury ligidal. Härra Triegel võttis nad oma tiiva alla ja muretses neile korteri Danbury’s, mitte kaugel, kus elasin oma vanematega.
Kuidas me uustulnukad üksteist leidsime, ma enam ei mäleta, aga kuna mu vanematel oli esimene ruumikas korter Danburys, siis pidasime esimese vabariigi aastapäeva meie juures. Kohal oli tosin inimest. Enne siiatulekut meie pered ei olnud varem üksteist kohanud. Me side oli, et olime eestlased, et olime kõik hilised põgenikud ja rääkisime emakeelt. Kunagi olid nad kaupmehed, talumehed, kohtunikud või õpilased, kuid siin olime võrdsed. Aitasime üksteist; kui keegi meist leidis paremaid töövõimalusi, siis tõi ta ka teisi meie eestlasperest sinna tööle. Tammsaare oma raamatus Tõde ja Õigus vist mainis, et eestlased on kadeda iseloomuga ja meil nagu lõikab südamesse, kui näeme, et naabril läheb paremini kui endal. Mida mina nägin, oli sellele vastandiks.
Meie esimestest aastatest Connecticuti lääneservas võiks palju kirjutada, kuid jäägu see tulevikuks. Ajaga kohanesime oma uuel maal ja leidsime teisi sidemeid väljaspool me algset eestlaspere. Siin vaid nii palju, et suhted säilisid ka edaspidi. Ülikooli lõpetamise järel kolisin mujale, kuid isa jäi Danbury’sse. Iri tuli hiljem tagasi peale kooli ja abiellus Bill Lutsuga. Palju aastaid hiljem elas mu isa viimati üksi omas majas ning Iri ja Bill hoidsid tal silma peal, kuni mu isa suri 1997. Olen tänaseni jäänud neile tänu võlgu.
Kuid kui vaadata kainelt viimase 68 aasta peale, oli meie side loodud vaid sellele, et me juured on Eestis. Saime kokku juhuslikult ja elasime koos läbi selle aja, kui kohanesime oma uue olukorraga.
Arved Plaks
Houstonis novembris 2018
