Raul Pettai
Istun hetkel ereda päikese all ja naudin suve algust, sest eile ja täna (20.-21. juuni) seisab päike aastase rännaku haripunktil.
Minu laiuskraadil (Montville, NJ) saavutab päike keskpäeval +72.5º kõrguse.
Õues seistes on vari üsna lühike. Tallinnas on võrdluseks päikese maksimaalkõrgus +54º.
Lõunapoolkeral on muidugi vastupidi: päike on seal praegu madalaimas punktis ja pühitsetakse talve algust.
Aga 21. detsembril mõnulevad nemad suvesoojuses, kui meie siin lund kühveldame.
Kui keegi küsib, et millest tuleb see päikese üles-alla käimine, siis on põhjuseks, et Maakera pöörlemistelg on Maakera orbiidi suhtes viltu.
Nii on pool aastat põhjapoolkera veidi enam suunatud päikese poole, järgmisel poolaastal naudib seda seisundit lõunapoolkera.
Tegelik kliima on päikese liikumisest umbes kuu aega taga, on ju suurem suvekuumus juuli teisel poolel ehkki päike on siis juba 3º (kuus täiskuu laiust) madalam.
Nii on ka suurim talvekülm kusagil jaanuari-veebruari piiril, mitte detsembris.
Päikese liikumist arvestades oli Lydia Koidulal siiski õigus, kui ta oma kaunid sõnad paberile pani: “Salaja sammumas sügise”.
Eks ole see maksev juba 22. juunil. Ehk proosalisemas keeles: “Aeg ei seisata”.
Arvatavasti üldise kliima muutumise tõttu oli õhkkond sel kevadel ja varasuvel tavalisest energilisem – rohkem soojust ja vihma.
On seega oodata, et suvel keskmine temperatuur saavutab uue rekordi.
Loodus oskab seda hinnata ja nii puhkesid meie kandis puud-põõsad erilise lopsakusega.
Isegi suurte puude võrad laienesid märgatavalt. Isiklikult olen sooja ilma inimene ega oska soojust veel pahaks panna, kuigi on kahju suurlinnade elanikest, kes kuumuse all eriliselt kannatavad.
Nii võiksin eluga rahule jääda, kui poleks meid ümbritsevaid uusi probleeme, nagu koroonaviirus ja sisepoliitilised rahutused USA-s, mille mõju ulatub nii inimeste isiklikku ellu kui laiemasse ühiskonda, eriti majandusse.
Selle kõige tõttu on paljud muudatused/tagajärjed püsivad ning on palju inimesi, kes uutes oludes elu rataste vahele jäävad.
On samuti karta, et sel suvel kannatavad ka eestlaste ettevõtted – noortelaagrid, üritused jm – olenedes muidugi asukohast. Loodame siiski parimat.
Laiemas perspektiivis tõuseb mul aga mõte, et see aasta, 2020, mõjutab oma põhjapanevate sündmustega ka väliseestlaste ajalugu, kuigi peamiselt ajalise ühtesattumise tõttu.
Nimelt oleme jõudnud punkti, kus omaaegse eesti pagulaskultuuri loojad on lavalt lahkunud.
Koos sellega võib kõneleda ka 70 aastat kestnud pagulasühiskonna lõpust.
Ehkki nooremad generatsioonid kõike võimeliselt edasi kannavad, on suund ja vahendid muutumas, tänu kasvõi faktile, et Eesti on taas vaba.
Siiski on võimalik, et tulevikus ühendatakse ajalooraamatutes lihtsuse mõttes siinse eesti ühiskonna muutumine viiruseajastuga, sest mida suurem on kaugus, seda enam sulavad erinevad objektid ühte.
