Aastate jooksul olen lugenud lisaks arvamusartiklitele tohutu hulga võrgukommentaare. Viimastel aastatel pigem mööda lugenud, kui olin näinud kirjutaja varjunime, sest olin juba väsinud lõpmatutest kordamistest.
Kuna kordamine olevat tarkuse ema, siis kasutan seda ka ise. Olen seda teemat käsitlenud varem (VES 25.06.2006). Selles mainin ka, et kahjuks saab selle positiivset tähendust kuritarvitada, muuta negatiivseks.
Näiteks propaganda ajupesu puhul, mille mõjuvamaks relvaks on väsimatu valede kordamine, nii et need pikapeale varjutavad tõe. Nagu Goebbels ja teised on praktiseerinud ja konstateerinud, võivad valed kordamisega leida uskumist. Nii võiks seda väljendit ka sõnastada: kordamine on rumaluse isa. Olen ka kohanud iroonilist iseloomustust, mille kohaselt kordamine on targutamise ämmaemand. Demagoogia emaks on ju vale ja isaks mahavaikimine!
Nagu aga kirjutasin mainitud kommentaaris: ”Sõnavabaduse kuritarvitamine on siiski eelistatavam selle puudumisest. Demokraatias läheb lisaks veel vaja veidike mõistust. Rumaluste lõputu kordamine ei muuda neid kõigist püüdlustest hoolimata valgustatud ühiskonnas tarkuseks”.
Loomulikult ei saa vältida kordamist, sest sama argument või fakt võib esineda mitmes erinevas seoses. Nii on kordamisel kaks külge. Positiivset mõju on konstateeritud ka teaduslikult (Delfi Forte 16.09.2010). Negatiivset sunnitakse meile peale samuti reklaamide kaudu.
Kordamine on ka üks võrgukommentaaride liikidest (VES 02.06.2011). Seda võib aga mõnikord vabandada, on teatud juhtudel lihtsalt haigusenähe. Arstiteaduses tuntakse ühte haigust nimega Tourette-sündroom. Nimi pärineb prantsuse arstilt Gilles de la Tourette (1857-1904). On neuroloogiline häire, mis sunnib ütlema asju, mida tegelikult ei taheta öelda. Põhjuseks puudulik keemiline tasakaal ajus, mis toob kaasa mitte ainult silmade pilgutamise ja spontaansed häälitsused, näiteks puhkimise ja ähkimise, ka kokutamise, vaid veel nagu sunniviisil enda sõnade ning halvade ideede kordamise. Võib valimatult ropendada. Rohkem stressi olukorras, ilma kontrollivõimaluseta.
See on siiski haruldane haigus, mille ohvreid on ainult ühe promilli ringis. Pealegi on sellel palju variante. Nii tuleb võrgukommentaaride rumaluste põhjuseks pigem lugeda kangekaelsust oma kinnisideede levitamisel. Siin ei aita argumendid.
Nende kinnisideede taga seisab tihti soovmõtlemine mineviku teemadel. On ju rahustav ja koguni mõnes suhtes lohutav ette kujutada, mis oleks võinud juhtuda, kuidas oleks areng kulgenud, kui oleks minevikus langetatud teist laadi otsusi, nii üldisel kui ka isiklikul tasemel.
Tüüpiliseks näiteks on keskerakondlase Roman Ubakivi arvamusartikkel „Eesti Wabariigi saatuslik eksisamm“ (Eesti Ekspress Online 06.06.2011). Selles mõistetakse hukka 1939. aasta juunis sõlmitud mittekallaletungileping Eesti ja Saksamaa vahel. Juhitakse tähelepanu faktile, et aprillis Saksamaavastase liidu sõlmimiseks läbirääkimisi alustanud Suurbritannia, Prantsusmaa ja NSVL pakkusid Eestile iseseisvuse tagamiseks oma garantiid. See tähendanuks Nõukogude vägede lubamist oma territooriumile juhul, kui Saksamaa ründaks. Sellele järgneb aga põhjendamata väide:
”Tänaste teadmiste põhjal on selge, et selle ettepaneku vastuvõtmine oleks taganud Eestile riikliku iseseisvuse taastamise peale sõja lõppu vastavalt Atlandi Hartale.” Mis on need ”teadmised? Ubakivi viitab Jaan Tõnissoni vastuseisule välis- ja riigikaitsekomisjonis 25. mail. Ja ta järeldab: ”Pätsi-Laidoneri poolt ellu viidud Eestile hukatuslik Saksamaa orientatsiooniga välispoliitika läks kalliks maksma nii eesti rahvale, riigile kui ka neile endile. On kahetsusväärne, et toona saatuslikul hetketel ei olnud riigitüüri juures rahvuslasi eesotsas J. Tõnissoniga.”
Millele tugineb oletus, et pärast sõda Eestit teisiti oleks käsitletud? Kummaline seisukoht, et N.Liit oleks taganud Eesti iseseisvuse! Atlandi Hartat ei rakendatud ju hiljem idavõimu mõjusfääris. Siin on arvamustest saanud faktid, ettekujutustest tõed, lootustest tegelikkus.
Tõnissoni panusest 1939. aastal kirjutab pikemalt Magnus Ilmjärv („Hääletu alistumine“, 2004, lk. 561-571). Ta hakkas selgitama võimalusi saada N. Liidult abi Saksa agressiooni vastu. Tema nägemuses said tekkinud olukorras Eesti julgeolekut tagada ainult Inglismaa ja N. Liit. N. Liidu saadiku Nikitini kohaselt ütles Tõnisson 1939. aasta aprillis, et eesti rahvas olevat südames alati N. Liiduga, et ainult koos N. Liiduga võime säilitada oma iseseisvuse, et kui N. Liit soovib võtta meie sadamaid, palun (lk. 564). Nii olid ka tal ebareaalsed ettekujutused, aga olukord oli selline, et suurvõimude veskikivide vahel jäid need soovunelmateks – ja neist endist said ohvrid. Pole vaja seda kõike valikulise tagantjärele tarkusega kirjeldada, pigem tasakaalukalt tunda kaasa ohvritele.
Vello Helk
