Meil on selline riik, ise ju tahtsite, siin ta on, meie midagi muutma ei hakka, kellele ei meeldi, mingu ära – miks valitseb küll Eestis taoline suhtumine? Mis on sellel pildil valesti? Näitleja Mari-Liis Lille 2. aprillil loomeliitude pleenumi 25. aastapäeva tähistamisel riigikogus peetud kõne.
Ma olen näitleja ja mingil seni avastamata salajasel kombel jääb mulle tekst hästi pähe. Seetõttu ma tsiteerin. Tom Stoppard laseb oma «Utoopia ranniku» triloogias noorel vene mõtlejal Aleksandr Herzenil kõneleda nõnda: «Mäletate neid piltmõistatusi, kui me lapsed olime, neid joonistusi, kus midagi oli valesti? Ilma seieriteta kell, vari, mis läheb vales suunas, päike ja kuu ühel ajal taevas ja pildi all oli küsitud, mis on sellel pildil valesti.
Inimene, kes istub loengus su kõrval, kaob üleöö, keegi ei tea midagi. Avalikes parkides süüakse erineva maitsega jäätist, nagu tavaliselt. Mis on sellel pildil valesti?»
Stoppard räägib 19. sajandi keskpaiga Venemaast. Meil ei kao inimesed üleöö, vähemalt mitte poliitilistel põhjustel. Meil on iseseisev demokraatlik riik. See on tohutu erinevus. Võiks öelda, et pildi taust on täiesti teine.
Taust on täiesti teine ka võrreldes 25 aasta taguse ajaga, mil loomeinimesed siinsamas saalis ikka maailma paremaks muutmise nimel kokku said. Seesama iseseisvus, millest tookord sai vaid ettevaatlikult unistatud, ongi käes.
Kas me just sellist tahtsime, aga me tahtsime ja siin ta on. See on suur asi. Aga kui vaadata 25 aasta taguseid kõnesid lähemalt, siis tundub, et kui iseseisvuse küsimus kõrvale jätta, võiks need lõiguti sõna-sõnalt ka täna ette lugeda.
Tookord tunti muret selle pärast, et enesetappude, narkomaania ja alkoholismiga ollakse Euroopas juhtival kohal, et kõike, sealhulgas inimlikke väärtusi, mõõdetakse üksnes numbrites, et ollakse hoolimatu kultuuri ja looduse suhtes, et süveneb usalduskriis riigi ja rahva vahel. Kõlab kuidagi tuttavalt.
Nii et kuigi meie käesoleva pildi taust on küll täiesti teine, on joonistused miskipärast ikkagi poolikud, ilma seieriteta kell jne. Supiköögi ülalpidamiseks on raha puudu. Sööjate arv kasvab, sest vaesus kasvab, aga linnaosavalitsus otsustab vaba raha eest poliitikute piltidega kalendreid edasi trükkida, sest vaene inimene tahab ka teada, mis nädalapäev on. Mis on sellel pildil valesti?
Ligi paarkümmend tuhat inimest kirjutab alla pöördumisele, mis kritiseerib võimu ja rahva kaugenemist teineteisest, aga mitmed juhtiv-poliitikud vastavad sellele üleoleva muigega, et pöördumine on sisutühi ja enne oleks võinud mõelda kui kirjutada. Mis on sellel pildil valesti?
Me elame demokraatlikus riigis, ometi kasutatakse rahvasuus Tallinna linnavalitsuse tegevuse kirjeldamisel järjest sagedamini sõna «okupatsioon» ja oodatakse selle lõppemist. Mis on sellel pildil valesti?
35 000 eestimaalast, ligi poole rohkem kui hartaga nõustujaid, kirjutab alla pöördumisele, mis teeb ettepaneku peatada vene koolide eestikeelseks muutmine. Sellele ei järgne sisuliselt mingit arutelu. Piltlikult öeldes, jääkeldrisse kutsutakse ainult need, kes suudavad selle sõna ilma aktsendita välja öelda. Mis on sellel pildil valesti?
Eesti põhiseadus sätestab, et üheks meie põhieesmärgiks on eesti rahvuse, keele ja kultuuri edasikestmine, aga lapsetoetus on 19 eurot kuus ja keskmine kultuuritöötaja teenib Eesti keskmisest palgast kolmandiku võrra vähem. Mis on sellel pildil valesti?
Stoppard lõpetab Herzeni arutluskäigu sõnadega: «Teie olete ka sellel pildil.» See tähendab, mina olen ka sellel pildil. Eemalt on lihtne vaadata ja arvustada, pildil olla tähendab midagi ette võtta. Miks me kirume ainult kodus või garderoobis?
Ettevõtmine ei tähenda tingimata uue erakonna asutamist. Samas, miks on nii, et kui ma mõtlen endavanuste inimeste peale poliitikas, siis meenub mulle Priit Toobal ja rohkem kohe hetkel ei välgatagi? Äkki oli Marjul NO teatri lavastuses ikkagi õigus, kui ta sosistas, et äkki pärast meid ei tulegi enam kedagi.
Ettevõtmine ei pea ilmtingimata tähendama poliitikasse minekut. Millal mõni minu teatrikolleegidest mõnel ühiskondlikult olulisel teemal sõna võttis, ma ei mäleta. Jah, me võime rääkida sellest, et kunstniku positsioon on muutunud, et autoritaarse režiimi tingimustes on loomeinimese sõnal palju rohkem kaalu, sest kunst võimaldab rääkida sellest, millest muidu avalikus sõnas tuleks vaikida, ja kui sõna on antud vabaks, siis vastutus hajub.
Tekib tunne, et kui kõik võivad kõigest rääkida, siis küllap keegi seda ka teeb. Mis nüüd mina hakkan! Ja ei hakkagi keegi.
Või siis, kui hakkab, siis ta saab selle kohta nii palju anonüümset tagasisidet, nagu ta elu jooksul oma loomingule iialgi ei saa. Tagasisidet selle kohta, et kurtmise asemel võiks ta endale korraliku töö otsida, et luuletusi kirjutada ja komejanti teha võib õhtuti oma vabast ajast ka ja et selle eest raha küsida on ülim kõrkus.
Siis tekib vägisi üks tunne, tunne, et mind ei ole vaja.
Rootsi kirjanik Anna Wahlgren on öelnud, et inimese üks põhivajadusi on tunne olla vajatud, loomulikult olla ka armastatud, aktsepteeritud, hoitud ja hellitatud, aga eelkõige vajatud. Ta kirjutab: «Olla vajalik tähendab omada mingit ülesannet, kusagile kuuluda. See tähendab seda, et sa saad ise endale öelda: teised saavad minuta halvemini hakkama.»
Tema kõneleb sellest lastekasvatamise kontekstis, püüdes leida põhjust sellele, miks maailma rikkaimates riikides iga päev üritab üks laps endalt elu võtta. Sellest, kuidas Lääne-Euroopas on vanad inimesed ühiskonnast vabastatud ja lapsed tuleviku jaoks kõrvale pandud.
Lapsed tegelgu lasteasjadega, mängigu mänge ja jäägu oma liistude juurde. Aga laps tahab teada, kuidas need asjad siin maailmas käivad, et ühel päeval olla võimeline neid muutma.
Laps tahab osaleda, olla kaasatud, ta tahab ise suppi segada, tolmuimeja harja hoida ja nupust lampi süüdata, ta tahab tunda, et ilma temata saadakse siin halvemini hakkama.
Siis kasvavad lapsed suureks. Kui on läinud õnneks, siis on neil kodust kaasas kindel jalgealune, tunne, et nende osalus siin maailmas on oluline. Nad lähevad lasteaeda, nad lähevad kooli ja saavad aru, et alati ei ole sobilik oma arvamust avaldada, et nende ettepanekud tundi elavamaks muuta ei ole teretulnud, et kuni nad on võimalikult märkamatud, on kõik korras.
Nad lähevad ülikooli ja teevad ettepaneku vahetada välja talumatult ebakompetentne õppejõud, aga selle peale öeldakse neile, et kui ei sobi, minge ära, meil on järjekord ukse taga.
Siis nad lähevad tööle – kui on, kuhu minna. Kui läheb õnneks, siis sellisel erialal, mis tõepoolest väljakutset pakub. Aga ka kõige huma-nitaarsemas valdkonnas, ka kunstialadel ja teatris puutuvad need kunagised lapsed kokku suhtumisega, et ole õnnelik, et sa siin oled, ole õnnelik, et sa üldse midagi teha saad, kui sulle ei meeldi, mine ära, järjekord ukse taga on pikk.
Kas midagi sarnast ei toimu ka ühiskondlikus plaanis? Meil on selline riik, ise ju tahtsite, siin ta on, meie midagi muutma ei hakka, kellele ei meeldi, mingu ära.
Ja nad lähevadki, aga erinevalt teatrikoolidest ei toimu Eesti riigis inimeste ületootmist, järjekord ukse taga ei ole kuigi pikk. Lapsi sünnib järjest vähem, väljaränne suureneb.
Ma ei ole kompetentne tegema ettepanekuid, kuidas tuleks ressursse paremini ümber jagada, aga ümber jagada neid tuleks, et kõigil nendel lastel, kes sünnivad, kellest varsti igaüks on haruldus, oleks, mida süüa, kus magada ja mida pärast kooli teha.
Aga eelkõige on tähtis, et need lapsed tunneksid end vajalikuna, ka need lapsed, kes ei ole jõudnud viie rikkaima riigi hulka kuulumist ära oodata ja on vahepeal suureks kasvanud.
See ei nõua alati rahalisi vahendeid, mida ei ole kunagi piisavalt, küll aga peaks olema piisavalt kuulamisoskust, dialoogivõimet, head sõna ja selliseid lahendusi, kus keegi ei tunneks ennast kaotajana.
Nii et iga Eesti Vabariigi kodanik tunneks, et temata saadaks halvemini hakkama, et teda on vaja, isegi kui tema kodune keel on vene keel, isegi kui ta elab maal, isegi kui ta on kaotanud töö, isegi kui ta on otsustanud saada rohkem kui kolm last, isegi kui mõni tema pere liikmetest on raskelt haige, isegi kui ta tahab elada koos samast soost inimesega, isegi kui ta töötab kultuurivaldkonnas.
Nii et kui me annaksime neile kas või korraks suppi segada või tolmuimeja harja hoida või lambilülitit vajutada. Vaatame, mis sellest rahvakogust saab. Aitäh!
Postimehe Arvamusportaal
2. aprill 2013
