Möödunud septembris sai 1944. aasta suurpõgenemisest 81 aastat. Iivi Zajedova, ÜEKN SP1944 toimkonna esimehe sõnul on meeletult oluline ajalugu mäletada tuleviku tarbeks. Miks peaks tänapäeval igaüks samuti eestlaste mineviku kannatusi teadma?
Igal aastal 19. septembril tuuakse Eestis esile 1944. aasta suurpõgenemist. Aega, mil kümned tuhanded eestlased olid sunnitud elu kaitseks pagulusse minema. Aega, kui “minna ei tahtnud, aga jääda ei saanud”. Aega, mis tõmbas perekonnad lõhki ning sundis inimesi elama teadmatuses.
Iivi Zajedova, kes on pagulasorganisatsiooni Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) “Suurpõgenemine 1944” toimkonna esimees, kirjeldab, kuidas nende eesmärk on väljastpoolt kogu aeg Eestit ikka esile tõsta. Praegu maailmas toimuvat vaadates on aina olulisem rõhutada minevikuteadmiste olulisust. Kõik ei tea, mida üks väike riik teiste võimu alla kannatades läbi elab ja milline elu siis päriselt on. “Noored ei tea ja vanemad ei räägi,” tõdeb ta.
Iivi Zajedova kirjeldab, kuidas tihtipeale pealekasvanud põlvkonnad ei teagi juurte minevikust. “Isegi kui olid lähedased sugulased – ei tea, mis nende nimed on, kus nad on, lihtsalt ei julgetud toona rääkida ja nüüd ei teagi,” kirjeldab ta 1944. aasta sündmuste tänapäeva kandunud tagajärge.
Noorena on tõesti keeruline mõista täielikult, kuidas elu toona välja nägi või mida inimesed läbi pidid elama. Küll aga tuleb tõdeda, et mida rohkem infot on, seda rohkem ka ettekujutuspilt jookseb. Ei kujutaks ettegi, et pean tormisele merele pisikese paadiga asuma, kodust kaugele suikuma, süda Eestimaad taga nuttes, aga jääda ka ei saa.
Eestlane väljaspool Eestit
Kahjuks ei räägita avalikkuses suurpõgenemise teemast just palju. Esipildis on Ukraina põgenikud, ent – ja seda üldse mitte halvustavalt – vabandage väga, kus on need Eesti omade lood, kellest ei ole saanud aastakümneid rääkida? Neil ei olnud riiki, kui nad põgenesid, Ukrainal on. Ukrainlastel on president, meil ei olnud mitte midagi. Need eestlased pidid puhtalt ise võitlema elu eest, siin polnud mingit kaitset, ei sööki, tihti saadeti ka Nõukogude Liitu tagasi ehk otse Siberisse.
2018. aastal hakkas Iivi Zajedova teavitustööd tegema, miks eestlased siis ikkagi seal väljaspool [Eestit] on. “Muidu tead, et väljas on keegi, aga miks ta seal on? Keegi tuleb külla, aga miks ta üldse ära läks?” 2019. loodi seejärel ÜEKN 1944.a suurpõgenemise toimkond.
19. septembrit on kolm korda ka Riigikogule esitatud sooviga teha sellest ametlik lipupäev 1944. aasta suurpõgenemise mälestamiseks, ent seni pole ettevõtmine töösse liikunud. Küll aga toetavad kirikud, helistades alati 19. septembril mälestuspäeva auks kellasid.
Tundke ajalugu, tunnete tänapäeva!
Möödunud sügisel kuulutati suurpõgenemist mälestava ürituse lõpus välja noortele ajalooteemaline esseekonkurss “Üle tumeda vee.” Koostöös Tammepuu Eesti Klubiga korraldas ÜEKN osalenud õpilastele Vabamus 5. märtsil 2026 ka auhinnatseremoonia. 40 koolinoort süvenes põhjalikult ajalukku ning kaevas üles nii uurimistööde kui isiklike lugude kaudu minevikumälestusi. Iivi Zajedova sõnul olid tööd seekord eriti süvitsi läinud ja parimat oli raske otsustada. Konkursi kaudu tekitatakse ka noortes huvi ajalukku süübida ning 1944. aasta sündmustest paremini aru saada.
Üritust juhtinud Raivo E. Tamm kirjeldas perekondlike mälestuste põhjal, kuidas mineviku lugusid tuleb elus hoida, juhtida neile tähelepanu ning loota, et tulevikus see ei kordu. Tuttavad tõdevad, et uskumatu, kuidas eestlastel alati mingi oma lugu. “On see siis tore, et meil on selline lugu rääkida?” arutles ta. “Tore, et inimesed jäid ellu, aga kui valus on see lugu, kuidas perekonnad kisti ribadeks.”
Sõna võttis ka Välisministeeriumi üleilmse eestluse ja kultuuridiplomaatia osakonna liige Kadri Linnas, tõdedes, et tihti ei teadvustata, et [perekonna] juured võivad ulatuda sinna, kus pered kisti lõhki. Eesti kui väikeriigi puhul pole vabadus iseenesest mõistetav ning ajalugu meenutab seda. “Kui tunnete ajalugu, mõistate tänapäeva!”
Eestlaste keskorganisatsioone välismaal ühendav Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) loodi pagulaste poolt 1954. aastal USAs, et ühendada eesti kogukondi ja toetada ülemaailmset koordineerimist Eesti taasiseseisvumiseks. ÜEKN-ile panid aluse kolm suurt katusorganisatsiooni – Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides, Eestlaste Kesknõukogu Kanadas ja Rootsi Eestlaste Liit. ÜEKNi täiskogu koosolekud toimuvad vaheldumisi Põhja-Ameerikas, Euroopas ja Eestis.
Viimased kaheksa aastat on Iivi Zajedova juhtinud ÜEKNi “Suurpõgenemine 1944” toimkonna projekti. Igal sügisel tuuakse esile suurpõgenemist ning seda alati 19. septembril Eestis. Aastapäeva üritusel jagatakse nii põgenike elulugusid ning põgenemisteed kui Eestisse jääda soovinud inimeste saatust.
Kristelle Michelson
