Eesti netikommentaarides kritiseeritakse tihti endisi põgenikke, kuna neil polevat kogemusi sovetiaja Eestist. Osa kritiseerijate arvates polnud elul siis just väga viga.
Tegelikult oldi Läänes vahepeal üsna hästi orienteeritud elutingimustest ja –oludest N.Liidus. Selle eest hoolitsesid peamiselt endised kommunistid, ideoloogilised dissidendid nagu näiteks Arthur Koestler (1905-83). Mäletan, et kui tema teravalt stalinismi kritiseeeriv teos „Darkness at Noon“ (1940) 1946. aastal ilmus taanikeelses tõlkes, äratas see suurt tähelepanu ja elavat vastukaja. Mõjus šokeerivalt, kuna pärast võitu Teises Maailmasõjas oli Läänes üldine hoiak kommunistide ja seega ka Stalini N. Liidu suhtes positiivne. Lääne kommunistid läksid ka kohe vasturünnakule. Laimu ja vihaga õnnestus neil mõjutada avalikku arvamist, mis ju tavaliselt kardab kontroverse ja äärmuslust. Koestleri usaldusväärsust rünnati. Kas sai ta tõestada, et tema väited N. Liidu kohta pidasid paika, kuna Pravda rääkis vastupidist? Alles Hruštšovi 1956. a paljastused sundisid Lääne kommunistid tagasihoidlikkusele ja andsid Koestleri väidetele kinnitust, tõid talle ka lisatunnustust.
Algne positiivne vastuvõtt muutus kommunistide laimukampaania käigus. Viisakad mitte just vasakpoolsed lugejad ja kommentaatorid ehmusid ja otsisid moderaatsemat hoiakut, vaadeldes Koestlerit ja kommuniste kui kahte äärmust. Täna ei kahelda enam selles, et Koestleril oli 100% õigus ja Lääne kommunistidel sama palju mitte. Aga avalikkuse kriteeriumiks pole mitte tõeküsimus, vaid selle jõud ja mõju, mida öeldakse avalikkuses – ükskõik kas õige või vale. Kommunistid olid osavad bluffima ja laimama. Nende mantlipärijad pole seda oskust minetanud.
Loomulikult loeti N. Liidus süsteemi kritiseerimist kuriteoks. See oli siiski lubatud neile KGB agentidele, kes saadeti välismaale kahjustama ja õõnestama N. Liidu vastaseid organisatsioone ja ettevõtmisi, oli vajalik usalduse võitmiseks. Eesti pagulaste hulgas oli see ülesanne näiteks Juhan Tuldaval, kes tuli „põgenikuna“ Rootsi. Tal õnnestus saavutada head kontakti pagulasorganisatsioonidega, saada isegi Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmeks. Kui ta paljastamist kartes tagasi põgenes, ei karistatud teda nagu teisi süsteemkriitikuid, vaid pandi Tartu Ülikooli õppejõuks. Pärast taasvabanemist suleti Eestis selle eest silmad. Nagu varem Pravdat, nii usaldati ka rohkem tema väidet, et ta polnud KGB agent. Ta ei vaidlustanud siiski väljaheitmist EÜS-ist.
Sovetiaja kogemused on mõnele vist nii väärtuslikud, et nende puudumist heidetakse ette väliseestlastele. Pagulaste kritiseerijad unustavad, et 1944. a põgenikel oli isiklikke kogemisi kuhjaga. Esimene punane aasta näitas piisavalt selle süsteemi tõelist julma palet. Eks leppinud algul osa olukorraga, arvates, et vastupanuta alistumine tähendas leebemat kohtlemist. Kuigi minu vanemad murelikult meenutasid punaste käitumist Vabadussõja ajal, et tahtnud ma algul optimistliku noorukina seda uskuda – aeg oli ju edasi läinud, polnud ka sõjaolukord. Tegelikkus purustas aga kõik illusioonid – oldi veelgi hullemad ja seda süstemaatilisemalt.
Selle kaudu on põgenike teadmiste ja kogemuste taust üsna tugev. Olen ise terve aasta ”ehitanud” kommunismi ja õppinud selle teooriat. Koolis kaks tundi nädalas N. Liidu maailma parimat konstitutsiooni! Hirm polnud veel sundinud suud sulgema. Õpetajal tuli taluda kriitilisi küsimusi, näiteks inimeste arreteerimise kohta, kus-juures ei jälgitud konstitutsiooni reegleid. Seda katsuti seletada, et kui keegi eksis konstitutsiooni vastu, siis ei kehtinud need reeglid tema kohta. Ajaloo tunnis oli ainult Moskva ajalugu – algusest peale. Õpetaja dikteeris teksti – polnud veel õpperaamatuid – ja nii läks kogu kooliaasta. See aitas nii õpetajaid kui ka õpilasi. Juuniküüditamine pani kahtlema isegi mõne tõsiuskliku kommunisti, aga oli liiga hilja poolt vahetada.
Nii on vanemate pagulaste kogemused küll lühiajalised, aga piisavad. Nende kaudu valgustati Läänes Eesti kurba saatust. Kohalikel eestlastel tuli ligi pool sajandit elada suures rahvaste vanglas, ka kohaneda ja olukorraga leppida. Vabanemisväljavaated olid kasinad, silma- ja riigipiir suletud, elu tahtis elamist. Oli siiski solidaarsust, mälu ei saanud represseerida. On aga inimlik ja loomulik, et kuigi mõnel oli kasu välja pääsenud sugulastest, tekitas see vahel kadedust nende edu üle. See ei kehti üldiselt, aga pärast taasvabanemist ergutasid seda eriti mõned endised kuulekad kollaborandid, kes nüüd moondusid riigitegelasteks. Loomulikult on mentaalset vahet ligi 50 aastat rahvaste vanglas ja Lääne vabaduses elanud eestlaste vahel, mis võib tekitada kaheti mõistmist. Sellest saab paremini üle vabanenud Eestis üles kasvanud põlvkond, kes võib mõista ka Lääne rahvuskaaslasi. Neid ühendab eestlus, mis on seni hoolimata survest võõrvõimude all üsna edukalt üle elanud. Ei saa siiski eitada välist mõju, millele on katsutud anda eestipärane vorm.
Vello Helk
