Fotod: Tiina Kreek
23. oktoobril korraldas “Laulurõõm” meeldiva pärastlõuna New Yorgi Eesti Majas. Sisenedes tundsin end nagu aastaid tagasi New Yorgi Eesti Täienduskooli päevil. Maja oli rahvast puupüsti täis, neist vähemalt pooled lapsed. Nii oli see ju ka siis, kui tollane NY Eesti Täienduskool hõlmas ümmarguselt 80 õpilast. Ainult täna tundus tuttavaid olevat vähevõitu. Seega oli eriti rõõmustav kui nii mõnigi mu endine lasteaialaps oma lastega kohal oli ja südamlikult tervitas.
Palju oli aga vähetuntud või mulle tundmatuid nägusid teistest Idaranniku Eesti täienduskoolidest. Sel nädalalõpul oli nimelt “Laulurõõmul” vaja harjutada ja videolindistada kaks laulu ning see “sisseastumiseksam” Eestisse saata, näitamaks väärilisust osalemaks Laulupeol “Mina jään”.
Kes on siis Laulurõõm? See on peamiselt USA Idaranniku Eesti täienduskoolide õpilastest koosnev lastekoor, kes unistab jõuda tuleva suvel Eestis toimuvale XII noorte laulupeole. Ühiskoori esimene kooslaulmine ehk Laululaager toimus möödunud suve lõpul Long Islandil “Eesti Kodu” laagrialal. Enne seda on veel paar korda kokku saadud Lakewoodis ja New Yorgis, et lihvida ja praktiseerida ühislaulmist. Olen kindel, et alati pole kõigil olnud võimalik 100% ühisharjutustel olla nagu seekord tulukontserdi nädalalõpul. Vahemaad on ju hästi pikad ja reis kulukas.
Mäletan hästi neid aegu, kui püüdsime leida võimalusi noorte osalemiseks ESTO-del. Peale organisatsioonide ja eraannetuste lõid ka noored ise kaasa: müüdi omatehtud maitsekaid jõulu- ja sünnipäevakaarte, tikutopse, T-särke, jne. Tundub, et siis oli veel üldiselt teadvustamata nende kokkutulekute eriti oluline psühholoogiline tähtsus. Oli ju perekonna päritolumaa mingi müstiline koht, millest keegi midagi ei teadnud, mida polnud kuskil kaardil ja kus räägiti mingit erilist keelt. Mine tee siis oma kaaslastele ja õpetajatele selgeks, miks sind ei kasvatata päris ameeriklaseks. Ja kes tahab olla see ainuke erand, see veider tegelane, kes kodus räägib mingit arusaamatut keelt! Pole ime, et laps lõi jalaga vastu maad ja ütles: “Ema, sa saad väga hästi aru inglise keelest” ning keeldus teatud ajaks vastamast sulle eesti keeles. Koolis aga sai õpetaja lapse kakskeelsusest teavet alles ühel sügisel, kui ta suveelamuste kirjutamise ülesandes oma ESTO-l käimisest uhkusega pajatas.
Nii olid olulised eesti noorteorganisatsioonid, täienduskoolid ja laagrid, kus laps nägi, et on ka teisi temasarnaseid ja ta pole ainuke. Olukorra teine külg oli muidugi, et laps omandas ka vanemate, vahel ka nende üleilustatud, isamaalisuse vaated. Mõnikord on seda eestimeelsuse vahet veel praegugi märgata Ameerikas sündinud-kasvanud eestlaste ja kodumaalt saabuvate globaalsete vaadetega noorte hulgas. Tundub, et nüüd ongi täienduskoolid hästi moes hiljuti väljarännanute hulgas. Põhjuseks sageli lapse suhtlemisvõimekus eesti sugulaste ja vanavanematega, kui vanemate töökoha tõttu Eestisse tagasi siirdutakse. Kuid see hakkab tasapisi muutuma, kuna on hakatud õhutama üldist eesti keele säilitamist. Mis ongi vajalik, sest juba praegu kasutatakse üleliia võõrkeelseid sõnu, paljud kodanikud ei valda maakeelt ja nii võib see ilus, eriline ja vana keel ju enneaegselt hääbuda. Laul on aga tore keeleõpetaja, pluss alateadvus jäädvustab ka laulu sõnumi.
Kontsert algas kahe laulu, “Eesti lipp” ja “Laulu mõju”, videolindistamisega ning puupüsti täis saalis oleval kuulajaskonnal paluti olla vaikselt ja mitte aplodeerida. Siis algas päris kontsert. Washingtoni Eesti Kooli seitse kandlemängijat esitasid oma õpetaja Leena Sirbi juhatusel väga nauditava kava: “Leedu vanade tants”, “Tantsulugu Vändrast” ja “Ei lind ei laula”. Viimasele laulsid lapsed ka kaasa. (Kandlemängijad: Miina ja Marta Anvelt, Miia Kreek, Elizabeth Ramos, Hanna Kesküla, Emily Marmei, Mona Bouyboud).
Seejärel astusid ette neli kanneldajat Lakewoodi Eesti Koolist, juhendajaks Ülle Bucholz. Neile olid kandlekeelte alla pandud noodid, mida lapsed järgisid. Esitusele tulid “Haanjamiis”, “Meie elu”, “Süda tuksub” ja “Mu koduke on tilluke”, millele kanneldajad ka kaasa laulsid. (Esitasid Tom Vija, Brianna DeShaw, Annika Perry ja Mia Bucholz). Kõik said suure aplausi. Oli tõesti nauditav.
Nüüd astus ette USA Idaranniku Eesti koolide kasvandike koor “Laulurõõm”. Esitati viis laulu: “Uhti-uhti”, “Laulu mõju”, “Meie laul”, “Lööb suvelaulu rohutirts” ja “Soovide laul”. Kõigil lastel olid sõnad selged ja lauldi peast. Eesti Kooli juhataja Merike Barborak kinkis koorijuhtidele – Maaja Roos, Leena Sirp, Holly Miller Vesilind – suure töö ja vaevanägemise eest lilli, aga mainis, et iga esineja oleks väärt lillekimpu. Sellega ühines ka saalitäis kuulajaid veelkordse tugeva aplausiga. Ei saa ka jätta mainimata lavataguseid töötegijaid, lastevanemaid, kes olid aidanud lastel kodus laule õppida ja neid kauge maa tagant harjutusteks kohale tõid. Suur tänu kuulub ka neile.
Lõpuks soovitati teha maksuvaba annetusi Eesti Kultuurfondi Ameerikas kaudu. Ning siis oli kaugelt tulnutel kiire hakata koduteele ruttama. Tänu igati meeldiva õhtupooliku eest.
Aime Andra
