Mu hea sõber Mati Hint oli mulle veel täiesti võõras inimene, kui olin 21. augustil 1989. aastal tal vastas New Yorgi Kennedy lennujaamas koos Connecticuti Eesti, Läti ja Leedu Alliansi (ELLA) eesistuja Pius Nasvytise ja sõber Henno Uusiga.
ELLA kutsus Mati kõnelema oma Molotov-Ribbentropi pakti 50. aastapäeva meeleavaldusele Connecticuti pealinnas Hartfordis, sest Rahvarinne oli tolleks ajaks USA-s tuntuim Balti vabaduse liikumise organisatsioon ning selle esindaja esinemine oli oluline maksimaalse tähelepanu saamiseks USA meedias tol päeval.
Tahan teile rääkida Mati silmapaistvast saavutusest, kui ta oli kutsutud USA-sse Nõukogude Liidus nii pingelisel ajal. Mati on oma välismaa reisid üles kirjutanud ja andis mulle koopia oma 1989. aasta USA reisist, seda ma tsiteerin oma ettekandes.
Kui Mati oli Kennedy lennujaama piirivalvepunktist astunud läbi ukse meie juurde, ütles ta peale tervitusi, et piirivalves oli ametnik imestanud: „Visa issued same day! Impossible!” Võimatu sai võimalikuks tänu sellele, et 10. augustil olin külas Washingtonis ja pöördusin Elo-Kai Ojamaa poole palvega aidata Matile viisat saada. Elo-Kai oli hiljuti naasnud töölt USA saatkonnas Helsingis. Aga enne, kui ta nõustus, tahtis ta teada, kas Mati on parteilane. Helistasin Matile Tallinna ja sain vastuseks: „Ei mina ega minu naine, meie õed ega vanemad, ei ükski meie lähisugulane ole olnud kommunistlikus parteis…”
21. augusti hommikul läks Mati Soome sõbra Raimoga Ameerika saatkonda Helsingis, kus „kahe tunniga oli kõik korras ja kahe nädala viisa NSV Liidu välispassis./…./ Jäi napilt paar tundi lennukini. Raimo sõidutas meid Vantaa lennujaama, kus mind informatsiooniletis tõepoolest ootas lennupilet” New Yorki. ELLA loomulikult varustas oma külalise lennupiletiga.
Kennedy lennujaamast sõitsime autoga Connecticutti ja minu kodulinna Boltoni. Mati oli minu külaline Connecticuti visiidi ajal.
Mati kirjutisest: „22. august. Päev sisaldas logelemist verandal ja neli intervjuud kohalikele lehtedele ning telefoniintervjuusid suurematele lehtedele./…./ Pikema intervjuu võttis minult suurim kohalik leht, üleosariigiline „The Hartford Courant” /…./ Telefoniintervjuus proovisid mu asjatundmist ja sõnaseadmist „The Philadelphia Inquirer” ja homse üleameerikalise McNeil/Lehreri uudistekanali toimetaja. /…./ Õhtul olime külas Ülo ja Tiiu Ansoni pool Boltonist veidi edasi väikses maakohas (Andover). /…./ On steak, vahuvein ja must õlu ning TV-vaatamine, et mind ette valmistada McNeil/Lehreri saates esinemiseks. Seltskonnas on veel Henno Uus ja muidugi Ilvi. Kogu õhtu on äärmiselt meeldiv ja lahe, perenaine loob miljöö. Ka Henno Uus kuulub kahtlemata kõige meeldivamate inimeste hulka. Vaatasime McNeil/Lehrer Newshour saadet. Taagepera esinemine selles üle maailma populaarses ja eriti intellektuaalide poolt hinnatud saates sai kõva kriitikat. Mul tuleb homme olla selles saates.
Tagasi Ilvi poole jõudsime siiski mõistlikul ajal ja ka Henno Uus oli meiega. Homme sõidame meie Ilviga vara ära ja Henno jääb siis koera eest hoolitsema.
23. august. See on Natsi-Nõukogude salasobingu aastapäevaürituste põhipäev. Baltikum on päevauudistes esindatud. „The Christian Science Monitor” kirjutab Baltimaadest. Mulle on see üks reisi kõige tähtsam päev.
Hommikul võtame Manchesteri muusikapoest trummi kaasa, seda läheb Hartfordis demonstratsioonil vaja. Siis sõidame Hartfordi. /…./ ma annan koos leedulase Linas Kutsinskasega intervjuu Christian Science Monitorile”.
Demonstratsioon Connecticuti Kapitooliumi ees kestab mitu tundi. Mati peab „vihase kõne” – ta loeb lühendatult ette kodust kaasa võetud teksti „Balti tee”.
Ilvi Jõe-Cannon
