Margus Lattik, kirjanik ja paraujuja
Postimees, märts 2022
Emakeelepäev, mida 14. märtsil tähistame, on maailma mastaabis üsna haruldane sündmus. Kaugeltki mitte iga rahvas või rahvus ei ole pidanud oma keelt sedavõrd tähtsaks, et pühendada sellele eraldi tähtpäev. Sellega seoses võib meid tänase Eesti riigi kujundajaid sügavalt tänada. Tahan alljärgnevalt aga pisut mõtiskleda väljendi «emakeel» kui sellise üle. Ühtpidi väljendab see muidugi seika, et me pärime oma vanematelt mitte ainult elu, vaid ka keele, millega seda elu mõtestada. Me räägime sedasama keelt, mida meie ema meiega rääkis. Aga ehk oleks ühtviisi tõene pöörata see väljend teisipidi ja käsitleda hoopis keelt kui oma ema. Keel ei ole ju kunagi ainult olemasoleva nimetaja, ta on ka seoste looja ning maailma nähtuste teadlik või alateadlik seletaja. Läbi keele tekivad seosed ja paralleelid, läbi keele saame määrata väärtusi. Keel ei anna meile seega mitte ainult keelt – grammatikat ja sõnavara –, keel annab tegelikult terve maailma. Just läbi keele õpime maailma tervikut nägema ja tundma, loome seoseid ja ka väljendame neid.
Kirjanduse kirjutaja ja tõlkijana puutun keele omadustega kokku iga päev. Näen, kuidas justkui üht ja sama väljendavate sõnade tähendusväli eri keeltes tihtipeale ei kattu – ingliskeelne «dream» võib olla nii uni, unistus kui unenägu, eestikeelseid «kohalolu» või «varjualust» teised keeled sõna-sõnalt ei kata. Heebreakeelse רוּחַ («ruahh») võiks eesti keelde tõlkida nii «tuule» kui «hingena». Kirjanduse loojana mõistan samas, et hea kirjandus ei sünni etteantud piirides – üks kirjanduse suuri ülesandeid on mõtestada maailma (ja keelt) ikka uuesti ja uuesti, võtta oma isiklik ja ainulaadne elukogemus ning leida sellele sobivaim sõnaline väljendus. Kirjanik loob omaenda keeleline «nägemise», mis suudab seletada ühtaegu nii tema kogemust kui avada maailma tõlgendamises ka üldisi uusi nüansse. See kõik on võimalik, kuna sõnade sisu pole kunagi lõplik ega piiratud – see, mida üks ja sama sõna eri inimestele tähendab, ei ole kunagi täpselt üks ja sama, kuna inimeste kogemus elust on erinev.
Tundub oluline täna küsida, mida see kõik tähendab sotsiaalses ja poliitilises kontekstis. Sõnavabadus ja vaba sõnaloome tunduvad meile lääne kultuuriruumis iseeneslikud väärtused, aga mida need tänases päevas – koroonapandeemia kogemuses, puhkenud sõja ja muude ühiskondlike suundumuste kontekstis – tegelikult tähendavad? Tahan siinkohal tsiteerida Türgi päritolu kirjaniku Elif Shafaki värsket raamatut «How to Stay Sane in an Age of Division» lk. 37, kus ta ütleb: «Pandeemia oli algusest peale enamat kui rahvatervise kriis. See on olnud ka poliitilise ebakompetentsuse, puuduliku valmisoleku ja hilinenud reaktsioonide kriis – ja enamatki. Niisamuti ei tasu loota, et pandeemiajärgne maastik saaks meile väljenduda ainult majanduslanguse, kõrge töötusmäära ja elustandardite langusena. Kriis, mida me läbime, on ühtaegu ka tähenduste kriis. Meie senine sõnastik põleb.»
Ma ei tahaks siinkohal peatuda ülearu koroonapandeemial kui sellisel, aga üks asi, mida kriis näib olevat meile tõepoolest õpetanud, on see, kuidas mitmed justkui igaveseks paika pandud tõdemused ja mõisted korraga hägustusid või on vajanud uusi, selgemaid määratlusi – mida me pole sugugi alati osanud anda. Mis ikkagi on isikuvabadus, kuidas seda kaitsta, mis on ühiskonna sidusus, mis on üldse ühiskonna juhtiv väärtus? Ehk on siin tähelepanuväärne märgata paralleeli pandeemia endaga: Oxfordi ülikooli epidemioloogiaprofessor, üks viimaste kümnendite tunnustatumaid naisteadlasi Sunetra Gupta on selgitanud, mida tähendab paljukõneldud «karjaimmuunsus». Ta on rõhutanud, et see pole mitte inimeste ühekordne nakatumine, misjärel viirus hääbub, vaid et karjaimmuunsus eeldab inimeste korduvat ja korduvat nakatumist, ainult et varasem kokkupuude viirusega tagab neile kergema, paremal juhul märkamatu põdemise. Võiks tinglikult öelda, et sama loogika kehtib ka keele ja mõistete kohta: ei ole nii, et ükskord ära määratletud vabadus ja ühtsus on kõigile ühtviisi ühetähenduslikud igavesti, vaid et kogu keel, mida me ühiskonnas kasutame, vajab pidevat sotsiaalset dialoogi kõigi ühiskonnaliikmete vahel. Ja just see on pandeemia ajal tugevasti kannatanud, selle puudused on ilmsiks saanud.
Aga mõtlen teistestki ühiskondlikest suundumustest. Nii võiks näiteks ka küsida, mida see ikkagi päriselt tähendab, kui riik võtab enese määratleda, mis on viha ja vaen – kas ei peaks ta siis samal ajal ära määratlema ka viha vastandi ehk selle, mis on avatus ja armastus. Või kas ta soovitud normeerimise läbi kaude juba mitte ei teegi seda? Ja kui nii, kas siis saab veel päriselt öelda, et kellegi sõna on «vaba»? Need küsimused ei ole retoorilised, sest mul ei ole valmis vastused. Need on vaid mõttekohad.
Mõistagi soovin ka mina lahkemat ja armastavamat maailma. Aga mõtlen, et see, mida me selleks ennekõike vajame, ei ole mitte niivõrd ühe või teise mõiste seadustamine kui soovitud väärtuste isiklik ja avalik kehastamine seaduseloojatest enestest alates. Keele üldisele loogikale ja otstarbele mõeldes olen veendunud, et mida jäigemaks me muudame oma keele, seda jäigemaks muutub ka maailm me ümber, ning seda ahtamaks ja lihtsustatumaks jäävad ta tähendused. Keelt «manipuleerides» võib tulemus kergesti osutuda soovitu vastandiks – ahtamas keeles võib lihtsasti otsa lõppeda ruum, kuhu me ihaldatud lahkus ja armastus ära mahuksid. Sest need väärtused saavad põhineda ainult igaühe isiklikul mõttel ja mõtestusel, vabadusel neid avastada ja omaks võtta. Igaühe isiklikul keelel.
Ühiskondlikus sõjas ja lõhestatuses on ka keel sõjas, ka keel muutub lõhestunuks. Ukraina poetess Ljubov Jakõmtšuk on Donbassi sõda kirjeldades näiteks öelnud: «Keel on niisama kaunis, kui seda on maailm. Ja kui su maailm hävineb, siis peegeldab seda ka keel». Võtkem seda siis otseses või ülekantud tähenduses.Kelle sõna on vaba, küsiksin siis lõpetuseks. Usun, et ainult selle inimese sõna, kelle mõte on vaba. Selle, kes on emalt saanud keele ja kellele keel on ta ema, nii et see liidab tema kogetud maailma üheks käsitletatavaks tervikuks – selliseks, kus moel või teisel on kõik omavahel seotud.
