Männiste perebändi album
Möödunud nädal oli sündmusterohke. Olen töötanud lauluga, mis on inspireeritud minu tütrest Maarikast, kes kaks aastat tagasi sünnitas tütre Kaia. Siiani olin selle laulu mõtet endaga kaasas kandnud, aga alles nüüd sain sellega valmis. Ma ei olnud kunagi mõelnud naiste õigustele enne, kui sain isaks. Siis äkki kõik muutus.
Minu tütar ei ole teise klassi kodanik, kes alluks kellelegi. Ta on sama hea ja isegi parem kui ükski poeg võiks olla. Juba väikese lapsena ei olnud midagi, mida ta poleks osanud teha. Kui ta oli kolm aastat vana, siis joonistas ta kõike, ilma et ta oleks teadnud midagi piirangutest. Ma mäletan, kuidas ta joonistas pilti Lumivalgukesest ja seitsmest pöialpoisist. Ta joonistas Lumivalgukese, kes lamas kristallkirstus ja ootas oma printsi valgel hobusel. Tema pilt oli selgesti äratuntav, aga samas täiesti teistsugune kõigist, mida ma enne olin näinud. Tal oli oma ettekujutus ja omad sümbolid ja ta ei olnud mõjutatud Disney kujutatust. Ja ei saanudki olla, sest ta ei olnud neid näinud.
Kui ta läks kooli, siis kõik muutus. Talle õpetati, et see viis, kuidas ta joonistab, ei ole õige. Picasso on kunagi öelnud, et “ma joonistasin nagu meister, kui ma olin 16 aastat vana, kogu ülejäänud elu tahtsin ma joonistada jälle nagu laps“.
Ka mulle õpetati koolis, et ma joonistan valesti. Ma tegin pildile sinise taeva, aga õpetaja ütles, et see on vale – ma ei joonistanud maa ja taeva vahele õhku. Vaatasin aknast välja ja nägin, et siiski on mul õigus – taevas puutus ju kokku maaga.
Täna on Maarikal omandatud õenduseriala, aga ta peab plaani minna ülikooli arstiks õppima. Mulle teeb see muidugi head meelt. Ta on säilitanud võime mitte tõmmata endale ette piire, ja on samasugune kui ta oli väikese tüdrukuna. Ja nagu ma olen Skype´i teel suheldes aru saanud, on samasugune ka ta tütar Kaia.
Minu uus laul on mõeldud naishäälele. Nüüd oli vaja leida keegi, kes seda laulaks. Tegin Margus Martmaa stuudios laulule demo, et näidata, kuidas ma tahaksin, et seda lauldaks. Margus on teinud minu kaks CD-d.
Tahtsin, et mu laulu laulaks noor naishääl, kes on alles oma elutee alguses, aga ma ei tundnud ühtki sellist. Siis aga ütles mulle Margus, et Karl Madis oli kuulanud Männiste perebändi album minu demo ja tal on keegi, keda ta võib soovitada. Mul oli selle üle hea meel. Tütarlaps, kelle nimi oli Merit, oligi nõus minema Marguse stuudiosse ja laulma minu laulu. Margus saatis mulle emailiga laulu edasi. Olin väga närvis enne laulu kuulamist, sest see laul on mulle nii tähtis. Minu üllatus pärast ärakuulamist oli suur, sest see oli just see, mida ma olingi oodanud. Mängisin seda lugu ikka ja jälle, et leida midagi, mis mulle ei meeldiks, aga ma ei leidnudki. Siis kujutasin juba ette, kuidas ma selle lauluga lähen Eurovisioonile, laulu pealkiri on “Don’t hold me down“ (“Ära hoia mind tagasi“) ja see on inglise keeles. Meriti süütu hääl andis lüürikale palju juurde ja mul on tunne, et vähemasti eelvoorust peaks see laul küll edasi saama.
Ma ei teadnud, et Merit laulab Männiste Perebändis. Aga siinkandis teavad teda kõik. Männiste Perebändil on ka palju videoid olemas.
Minu Eurovisiooni lootused lendasid vastu taevast, kui ma avastasin, et sealsed laulud peavad mahtuma kolme minuti sisse, minu oma pikkus on aga neli minutit. Ei ole ju võimalik tervet minutit ühest terviklikust laulust välja lõigata.
Kui Merit küsis luba, kas võib panna kaks minu lugu, selle ja “Dancing on a Glass Floor“ nende uuele plaadile, siis olin muidugi rõõmuga nõus. Ma ei ole ise Männiste Perebändi liikmetega kohtunud, aga ma tean, et mu kasupoeg Uku Suviste laulis nendega hiljuti koos. Plaat on värskelt ilmunud, nii et soovitan kõigil seda kuulata!
Viido Polikarpus
