Meie kultuuriruumis on, nagu öeldud, tegeldud aastaid identiteedi hägustami-sega. See avaldub oluliste kultuurimärkide tähtsuse kaotamises või muutmises: ilmekas näide on Okupat-sioonide muuseum, mille nimi muudeti Vabamuks, arutleb Maarja Vaino 12. augusti Vikerraadio päevakommentaaris.
Kui sõita ringi lageraietest laastatud Eestimaal, tunned, justkui oleks koos metsadega ära võetud üks tükike mina-pildist. Eestlaste identiteet on seotud metsarahva kuvandiga, olgu sellel tõepõhja või mitte. Meie harjumuspärane maastikupilt on osa sellest, kuidas me ennast tajume ja kirjeldame.
Looduskultuur on tähtis osa meie kultuurilisest identiteedist. Seda osa on viimastel aastatel, võib-olla isegi aastakümnetel, hoolimatult murendatud. Praegu lõhuvad tunnetust, et Eesti kui maa on iga eestlase oma, paljud nn arendused, alustades Rail Balticust, lõpetades jätku-suutmatus mahus lageraie-poliitikaga.
Ja kui lähemalt vaadata, siis ei toimu identiteedi-murendus ainult looduskultuuri vallas.
Mis on identiteet? See on enesemääratlus, teadlik enese tunnetus, n-ö samasuse suhe – midagi või kedagi tunnetatakse iseendaga samana. Psühholoogias leitakse, et identiteet aitab meil suunata meie tegusid, uskumusi ja käitumist.
Sama funktsioon on ka kultuuril, mis peaks koos hoidma rahvuslikku identiteeti – mis omakorda on iga indi-viidi identiteedi oluline osa (ka eituse kaudu).
Meie kultuuriruumis on, nagu öeldud, tegeldud aastaid identiteedi hägustami-sega. See avaldub oluliste kultuurimärkide tähtsuse kaotamises või muutmises: ilmekas näide on Okupat-sioonide muuseum, mille nimi muudeti Vabamuks.
Aga nimemuutusi tuli 21. sajandi alguses ridamisi – Eesti Post muudeti arusaamatuks Omnivaks, sõnast Eesti loobuti omal ajal ka Estonian Airi ümbernime-tamisel jne. Eriti totter nime-muutus sündis Tallinna Teh-nikaülikoolis, mis hakkas oma uue “identiteedina” kasutama lühendit TalTech. Mulle meenutab see kanaliha tootvat Talleggi ja tõsiselt-võetava ülikooliga ei seostu.
Suurem probleem on mõistagi selles, et kõik need nimevahetused kõnelevad laiemast meeleseisundist, vajadusest määratleda ennast teiste kaudu. Olla rahvus-vaheliselt apetiitsem ja teistega sarnasem. Ja see on ennekõike ebakindluse sümptom.
Seesugune ebakindlus lööb välja peaaegu igal sammul, kui Eesti elu tõsisemalt vaa-delda. Võimetuses korralikult kehtestada oma riigikeelt avalikus ruumis, või-metuses astuda konkreetseid samme näiteks võõrvõimu sümbolite eemaldamisel, võimetuses seista vastu euro-direktiividele, mis meile endale on kahjulikud. Jne. Seda enesekuvandi nõrkust on hakatud seostama peene sõnaga “mitmikidentiteet”, mis võib aga tähendada ka identiteeditust.
Kui rõhuda riigis rahvuslikule mitmikidentiteedile, siis tekivadki segased olu-korrad, kus kõigi n-ö meie inimeste identiteetidega ar-vestamine toob kaasa to-taalse lõhestumise. Eesti riigi identiteet on kirjas põhiseaduses. Seal ei ole mitmikidentiteeti, vaid üsna ühene enesemääratlus.
On selge, et iga põlvkond mõtestab kultuurinähtusi ja identiteeti omal moel uuesti. Minapilt ei ole üksikasjus kivisse raiutud ja evolutsioneerub nagu kõik muugi. Oht tekib siis, kui kultuuriline järjepidevus katkeb ning seosed lugude, maastike, rahvusliku ajaloo, kirjanduse, sümbolite ja rituaalide vahel nõrgenevad, hajuvad või kaovad päriselt.
Eestlased on oma territooriumi, kultuuri ja keelega olnud rahvana äratuntavad aastatuhandeid. Meie kul-tuuriruum on otseselt seotud meie keele- ja loodusruumiga. Neis kahes peitub eestlaste ühismälu, kogu kultuuri süvakiht. Ja nagu Juri Lot-man on kenasti öelnud: tähendused kultuurimälus mitte ainult ei säili, vaid ka kasvavad. See on protsess, mille kaudu iseennast järjepidevalt taasluuakse.
Meie oleme oma kul-tuurilise identiteedi vaeslapse rolli jätnud, muuhulgas avaldub see tõsiasjas, et Eesti koolide õppekavades puudub kohustusliku ainena eesti kultuurilugu. Kuidas eeldada oma kodanikelt kultuuritundlikkust, oskust kol-lektiivse mäluga ringi käia, kui puuduvad vastavad teadmised ning ennast samastatakse võib-olla hoopis mõne ameerika juutuuberi maailmaga?
Nõrk kultuurimälu toob kaasa enesekirjelduse ras-kused ja sellega koos identiteedikriisi. Nii mureneb tükk tüki haaval ka enese samas-tamine oma maa, oma keele ja oma riigiga.
Meie põhiprobleem on enesemääratluse jõud või jõuetus. Kui sellega oleks kõik korras, siis ei oleks ka meie avalik ruum ülekoormatud kohatute sümbolitega. Ehk oleks ülim aeg tegelda lõpuks mitte teistele meel-dimise, vaid iseenda, st Ees-tiga, siis tuleb muu niisamagi?
ERR Arvamusportaal
