Riigil pole midagi halvemat kui laskuda poliitvõitlusse omaenda inseneeria ja infrastruktuuri arendamise üle nii, et selle tagajärjel lastakse infrastruktuurivaldkonnal hoopis hääbuda arendamise asemel.
Samuti pole võimalik rahvusriigis riigikeele positsiooni, prestiiži ja õppimist nõrgendada, sest sellel – eesti keelel ja kultuuril – baseerub kogu Eesti riigi alus – toetudes Eesti põhiseadusele.
Eesti soost pagulaste järeltulijad on Eestis ülimalt vajalikud ja oodatud tegutsejad.
Muidugi mitte üksnes rahvusvaheliste suurfirmade palgaliste müügijuhtidena mingit turgu hõlvama, vaid päriselt. Tões ja vaimus – nii nagu meie oma ajalehe – Vaba Eesti Sõna – lugematud juhtkirjad tões ja vaimus tõotasid:
kui Eesti vabaks võitleme, siis läheme kõik ja ehitame meie Eesti uuesti üles.
Praegu on aga kujunenud aastakümnete tegemata jätmise tõttu seis, kus tegemata jätmised ja tühjad lubadused on kogunenud tegemata tööde hunnikuks.
Seda hunnikut sorteerides leiame paar määravalt suurt küsimust otsustamise lahkteel.
1. Kooli ja hariduse seis, hea konkurentsivõimelise tasuta hariduse võimalus; eesti keele ja kultuuri õpetus.
Koolides eesti keele ja kultuuri õpetuse suur arutelu “Vaimuvalguse tumealad” toimus laupäeval, 15. oktoobril Tartu ülikooli raamatukogus ning on järelvaadatav Postimehe veebist.
Ettekannetest paar nopet.
Loone Ots andis ülevaate õppekavadest, aabitsate ja lugemike sisu muutmisest aastakümnete vältel.
Näiteks õppekava põhikooli 4.-6. klassis on Eesti autorite ring, keda peaks tutvustama, väga ahtake.
11-13 aastastele soovituste loetelu: Faehlmann, Jõgisalu, Kivirähk, Kreutzwald, Lindgren, Tungal ning mõne paikkondlikult tähtsa kirjaniku elutegevuslooming. Kas seda pole liiga vähe? Tegelikult on tundlikus eas oluline just lugude mitmekesisus.
Sama küsimus on aabitsate ja lugemikega. Parimaks aabitsaks peab Loone Ots Viivi Luige ja Epp-Maria Kokamäe aabitsat (1990-ndate keskel) ning Lotte lugemikku.
Loone Ots toob ka mõne näite õppekavade tekstidest, kus mustvalgel näha, kui tagaplaanil on rahvuslik kasvatus. Näiteks kasvõi koolivalmis lapse (6-7a) eeldatavate üldoskuste all ei ole nõuet tunda eesti kultuuri. Kas see on vaid definitsiooni küsimus?
Aabitsates on “E” juures tavaliselt sõna „eesel“ või „elevant“, mitte „Eesti“. Muide, isegi Lotte tegelaskuju looja Heiki Ernits olla Lotte aabitsa puhul öelnud, et see ei tohtivat olla rahvuslik…
Hea näide, eesel ja elevant – elu nagu “kohata” ruumis, “Eesti” sõna vältimine.
Just sellised Eesti-kartjad askeldavad õppekavade kallal aastakümneid.
Seega, hariduses on vaja paradigmaatilist pööret.
Põhiküsimus on, et järjest vähem väärtustatakse eesti keelt juba õppekavades, kus näiteks vene õppekeelega koolide algklassides on nädalas kaks tundi eesti ja neli tundi inglise keelt.
Eesti keelt peaks olema vähemalt neli või isegi viis tundi nädalas – iga päev.
Eesti keele prestiiž langeb koolides. See on põhiküsimus, millega tuleb õppekavades kohe praegu tegelda.
Jaak Aaviksoo arutlus andis suuna, et hariduse kahara puu asemel on redel, mis on hariduse avaruse ja võimaluste asemel liiga kitsas. Redel on tinginud olukorra, kus prestiižne ongi vaid ühes süsteemis ronimine, mis defineerib “muud” kui läbikukkumist, mille mainet pole võimalik hoida. Samas pole redel ühiskonnas funktsionaalne, sest on kitsas ega hõlma ühiskonna tegelike vajaduste laia struktuuri.
Ka rõhutab Aaviksoo, et koolid peavad nõudlikkust tõstma, selgemini sõnastama õppimisel ühiskonna vajadused ja ootused.
2. Eesti infrastruktuuri perspektiiv olukorras, kus investeeringud vähenevad mitu korda, samas on teede ehitus nõrgas seisus, nõrgem isegi kui Lätis-Leedus, mis maad on oma kõik põhiteed 4-realiseks ehitanud. Eesti senise tempoga jõuab selleni aastal 2127.
30 aastaga suutis Eesti oma kolmel põhimaanteel rajada 2+2 teid 97 km.
Riigiteede ja kohalike teede remontimata jätmise ‘võlg’ ületab 4,4 miljardit eurot ning plaan on rahastamise vähendamist jätkata.
Maailma riikide konkurentsivõime edetabeleis on Eesti taristu 45. kohal.
Infrastruktuuri rahastuse dünaamikat iseloomustavad siintoodud Sven Pertseni esitatud graafikud.
Kokkuvõte
Nii infrastruktuuri areng kui Eesti keelekultuuri õpetus – mõlemad veerevad allamäge.
Vaja on lähtuda pikemast vaatest ja tegutseda.
Eestis valitseb ülemäära jõuliselt lühike perspektiiv ja näivusele, efektile mäng.
Üldisemalt näeme, et sageli valitseb “front stage”* kultus, “back stage” tegelikku eksistentsiaalse oma keskkonna loomist ei tajuta olulisena.
* Front stage-back stage liigutuse tõi kasutusele ameerika sotsioloog Erving Goffman, analüüsides tegutsemis- ja käitumisloogikaid.
Maarja Pärl Lõhmus
