Siinsed read said kirja pandud vahetult pärast külaskäiku Geislingeni, Saksamaal. Mul oli hea meel kuulda ühelt siin riigis kaua elanud eesti pere liikmelt, et “Geislingeni eestluse” süda tuksub tagasihoidlikul moel seal endiselt edasi. Üks käputäis 1944. aastal vabadusse pääsenud inimeste järetulijaid Geislingenis ei tarvitse isade-emade keelt eriti hästi küll enam osata, käivad aga ometi koos oma lemmiklokaalis kord kuus, tundmas rõõmu oma kaaslaste seltsist.
Eestis olen aeg-ajalt kuulnud sellist mõtet väljendatavat, et eesti pagulasi pole enam olemas. Sest kuidas võib eestlasist pagulasi enam esineda, kui kodumaa on uuesti iseseisev olnud alates a. 1991? Hästi tehniliselt võttes võib see mõeldavasti nii ju ka olla. Samas saaks ka teistsugusi argumente arendada.
Suhtudes asjasse siis umbes nii, nagu kunagine poliitvang Mart Niklus (palju õnne talle, muide, tema 22. septembril saabuva 85. sünnipäeva puhul). Nikluse seisukoht on, et Eestit on viimase 30 a. vältel vaid minimaalselt desovetiseeritud. Üks näide sellest: 10. septembril ilmnes Riigikogus, et Reformierakond on ainus eesti partei, kes pooldab eestikeelse kooliõpetuse sajaprotsendilist sisseviimist Eestis kohe praegu. End “rahvuslike” erakondadena afišeerivad EKRE ja Isamaa hääletasid parlamendis aga hoopis selle poolt, et venekeelsed koolid võiksid jääda veel pikka aega tegutsema.
Kui ma meie pagulasi ja nende järeltulijaid üldse tunnen, siis aiman, et suur osa neist oleks toetanud selles küsimuses Reformierakonda. Püüan ütelda: tänapäevani eksisteerib mingi maailmavaateline erinevus paljude kodu- ja vanade “väliseestlaste” vahel, kuigi see pole just absoluutne rusikareegel.
Mul on viimasel mõnel aastal olnud rõõm viibida mitmes “pagulaseestlaste” peres, millel on oma spetsiifika ja palju jagatud mälestusi. Sageli leidub seal nooremaid inimesi, kelle hulgas esineb samuti jätkuvalt miskit, mida oskan üksnes pagulaseestilikuks nimetada. Ühe sellise pagulaspere toaseinal siin Euroopas ilutseb kleeps tekstiga “Happiness is being Estonian”. Kõnesoleva kodu perenaine usub, et pagulaseestlased on sageli idealistid.
Sellised kogemused panevad küsima: kas pagulust, kui üht suuresti maailmavaatelist ja teatud eluviiside nähtust on võimalik kohelda elektrivooluna, mida sa soovi korral ühe liigutusega lihtsalt välja lülitad?
Muidugi hääbub aja jooksul see natukene, mis pagulaseestlaskonnast veel järele on jäänud. Kuid see ei juhtu veel niipea ega mitte täielikult, sest eesti pagulaskond on suutnud oma kodumaa käekäigule ka teatud mõjusid avaldada.
Minu tööalane kogemus suhtekorralduse valdkonnas (public relations) on suutnud veenda mind nutikalt valitud semantika ja teatud küsimuste õige raamistamise tähtsuses (“the importance of proper framing”).
Mis siis Teise maailmasõja käigus siis tegelikult juhtus? Kas liitlased võitsid tolle sõja või kas vaid üks Molotov-Ribbentropi lepingu sõlmijatest kaotas selle? Kas Lääne Euroopa vabastati või Ida-Euroopa hoopis loovutati Stalinile?
Miks selle loovutamise ülekohtususele nii vähe tähelepanu osutatud on? Kas Eesti vabastati 1944. a. fašistide käest või kas meid ikestati tegelikkuses uuesti pooleks sajandiks alates aastast ’44? Meil on aastate jooksul väga palju räägitud põgenemisest ja võõrsile sattumisest, kuid sellele, mis või kes sundis vanemaid ja vanavanemaid tegelikult lahkuma on tublisti vähem tähelepanu osutatud.
Millised on siis hirmud ja surved, mis on sedavõrd suured, et need ajendavad inimesi oma kodudest massiliselt loobuma?
Rootsi sattunud eesti põgenike väljakujunemine sealseks pagulasühiskonnaks või isegi subkultuuriks erineb teatud detailide poolest nende inimeste lugudest, kes pääsesid Läände (või siis õigemini kõigepealt vaid geograafilises mõttes lääne poole, alguses Hitlerile ikka veel kuuletuvale Saksamaale).
Minu jaoks isiklikult ja mitmete Ameerika eestlaste jaoks on konkreetselt oluline see kunagi läbitehtud pikk Saksamaa vaheetapp, mille keskkoht oli paljude jaoks Geislingen ehk Geislingen an der Steige.
Geislingeni surnuaial räägib selget keelt mälestuskivi ligi 200 eestlase nimega, kes magavad sealse mulla all oma viimast und: “Eesti muld ja eesti süda, kes neid suudaks lahuta? Mälesta võõra vägivalla eest põgenenud ja kaugel kodumaast manalasse varisenud eestlasi”. See on konkreetne jutt.
Geislingenist viis mu tee lähedal asuvasse Ulmi, oma hingematvalt imponeeriva keskaegse toomkiriku ehk Münsteriga. Oma Geislingeni aastatel oli mu noorevõitu emal enne minu sündi korduvalt asja Ulmi, ja nii ma istusin ise ka hiljuti Münsteri kõrgete võlvide all ja mõtlesin selle peale, kuidas tolle suurkiriku õhkkond ja seal kostuv orelimuusika võisid hingeliseks toeks olla mitmetele eestlastele, kes olid hiljuti kodumaast ilma jäänud.
“Displacement’il” ehk kodumaalt väljatõrjutud olekul on nii füüsilised kui ka metafüüsilised-hingelised manifestatsioonid. Kuulsin paar päeva hiljem ühelt “pagulapsest” perenaiselt, kuidas too kuuekümnendale eluaastale lähenev inimene elu isegi tänapäeval veel mingis ulatuses läbi “DP” prillide kogeb.
Kummaline siis, kuidas pagulase staatus võib sind panna ühelt poolt tundma kodutu olendina või hüljatud isiku või kummalise saatusega inimesena, samal ajal kui see eestlaseks olek on meile nii palju rõõmu ka toonud. Mõned meist on kõigest sellest tingituna mingisuguses “teistsuguses” dimensioonis või universumis siis ilmselt elanud, teised aga vähem.
Kui me kõige selle juures – nüüd et Eesti on pääsenud Vene impeeriumi haardest – ohutundest ka veel pääseksime! Nimelt kavatseb Putini Venemaa 22. septembril ehk Tallinna alistamise päeval tähistada Eesti “vabastamist” saluudi ehk ilutulestikuga Moskvas. Moskva taoline käitumine on kui vana tuttav luupainaja, mis meile niipea rahu anda ei kavatse. Mida rohkem asjad muutuvad, seda rohkem võivad osad neist kahjuks endisteks jääda. Minu jaoks pole selline käitumine mitte ainult eestlasi imperialistlikult ahistav, vaid tuletab meelde ka vana manitsust, mille kohaselt pole viisakas ehk kohane “rääkida köiest poodud mehe kodus”.
Loodetavasti annab aeg meile ka neis asjus siiski arutust. Vahepeal võiksime aga mõtteis viivuks meenutada, kuidas 70,000 eestlast vene mooloki haardest 75. aasta eest vabadusse pääses, jäädes küll ilma kodudest ja oma harjumuspärasest elust. Jääb üle lihtsalt tsiteerida ansamblit The Grateful Dead: “What a long strange trip it’s been!”.
Jüri Estam
