Maaja Roos. Ulla Vinkmani foto
AIME ANDRA: Maaja, oled peale ligi 20 aastast ringkäiku tagasi NY jõudnud. Olid siin varem väga tegev Eesti ühiskonnas.
MAAJA ROOS: Jah, olin tol ajal väga aktiivne. Ja ühekorraga, kui kolisin, polnud ühtegi eestlast. Siiski Savannah’s Olavi Arens emaga tulid alati meie kontsertidele.
Huvitav on olla nüüd tagasi New Yorgis.
Eesti ühiskond on tublisti vähenenud, eriti lauluseltskond.
Aga eesti vaim ei alistu.
Palju saab tehtud isegi käputäie inimestega, kui neil on tahtmist ja inspiratsiooni.
A: Võiksid õieti öelda, et oled taas “kodulinna” jõudnud.
M: Asjad nagu kukkusid sülle. Aeg oli tagasi tulla. Mõned mu Ameerika muusikutest sõbrad ütlesid küll, et mu tase olla palju kõrgem kui jälle “pagulaskoori” juhatada. Aga, vastupidi: on päris ime, mis üks väike koor saab saavutada kui on hing, tahtmist ja inspiratsiooni. Nagu oleks üks leek jälle põlema läinud. Need, kes loevad VES, tulgu kuulama koos ameerika sõpradega ja ka laulma. “Mul pole lauluhäält” pole vabandus.
A: Jah, sa paned ju kas või karud laulma.
M: 25-aastasena juhatasin Torontos kirikukoori. Üks bass kahtles, et ega temast asja saa. Aga hiljem mu sünnipäeva vastuvõtul ütles: “See tüdruk küll paneb karud tantsima”.
A: Õppisid tegelikult pianistiks. Kuidas sinust dirigent sai?
M: See tuli nagu iseenesest. Kui õppisin Manhattan School of Musicus nägin kuulutust, et Brearley Kool soovis koori õpetajat. Aga tegelikult sai see alguse, kui läksin 1969. a. Torontosse Peetri Koguduse õp. Pähna kutsel. See oli Cantate Domino kooriga ja esitasime Messiase ning H. Betlem tõlkis (Jõulu osa) kõik koori osad eesti keelde. Lehes ilmus suur artikkel: “Messiase Mäele”, mis kirjeldas seda suurt ettevõtmist. Juhatamist õppisin mitmes kohas. Aspeni Muusikafestivalil Fiora Continoga, Chicagos Margaret Hillisega, Santa Fes Paul Salamunovichiga ja New Yorgis Gregg Smithiga. Eelmisel aastal olin Deerfield’i Akadeemias muusikaosakonna juht. Neil on väga suur hea orkester. Aasia turneel tegime oratooriumit ja Peeter Warsaw andis Mozarti Reekviemi juhatamise minu ülesandeks. Kui hästi mulle istus orkestri dirigeerimine! Orkestri ja koori dirigeerimine on kaks eri asja. Orkestri mäng on täpne, selge. Koor samuti, aga sealjuures pisut moodne tants süvenend muusikaga. Kuidas mõlemaid tasakaalustada? Koori poole silmade ja näoilmega, aga orkestri poole kindlate kätega..
A: Su õpetamise tehnika oleks nagu vahepeal muutunud sellest ajast kui alustasin kooris laulmist.
M: Aastaid tagasi olid noored koos, oli vaja tuju tõsta ja ei olnud vaja nii palju viimistleda kui nüüd väikese kooriga. Sügisel laulis kooris noor laulja Eestist, kes mainis, et nad tulevad kokku, neil on ilusad hääled ja laulavad ilusaid laule, aga ei viimistle palju. Kui olen professionaalsete kooridega töötanud, siis neil on ka vähem huvi sügavate tunnetega tegeleda. Pigem vaatavad kella ja liiguvad asjalikult edasi. Aga hea tuju pole küllaldane. Eesti kooriliteratuur on keeruline, nõuab mõtlemist, diktsiooni, rütmi. Koorilaul ei olegi vast niipalju laulmine kui kuulamine. Peab oskama kõrvad lahti hoida. Peab ära kustutama enese laulmise ja süvenema harmooniasse. Sellega võib imet teha. Ei ole vaja mingit fantastilist soolohäält. Saladus on: et süveneda, peab inimene vait olema. Tuleb õpetada inimesi vait olema, isegi harjutama niiviisi, – siis äkki takt 37: laulge! Momendil, kus koori liikmed tõesti kuulevad teiste lauljate osasid, tekib mingi eriline tunne, toimub midagi haruldast ja imelikku.
A: Sul oli väga hea maine Savannah’s. Käisid kunagi siin Eesti Majaski kooriga esinemas.
M: Viimase 20 aasta jooksul on eriti populaarne olnud vanamuusikat ja vanu instrumente oratooriumides kasutada. Kui paari aasta eest avastati üks Händeli orkestratsioon Messiasest suurele orkestrile (isegi nelja harfiga), mille orkestreeris Sir Thomas Beecham, siis oli vaja ka 200-liikmelist ühendkoori. Korraldati üleameerikaline kooride võistlus, et laulda esiettekannet Lincoln Center’is. Lõpptulemusena valiti Savannah koor üheks neljast koorist. Veel olid koorid Hispaaniast, Hong Kongist ja üks ülikoolikoor läänerannikult. Nagu varem mainisin, olin eelmisel aastal Deefieldi Akadeemia koori ja orkestri juht. Esinesime Koreas neljal kontserdil ja Hong Kongis kolme kontserdiga. Tagasihoidlik rahvas plaksutas kenasti ja soojalt. Aga kui tuli Rudolf Tobiase “Eks teie tea” tõusis publiku äkki püsti. Rääkisin hiljem nendega – see olevat neid nii südamest liigutanud. Esitasime ka Arvo Pärdi ja Helen Tobias-Duesbergi laule. Kandsime ette Hong Kongis 600 aastat enne Kr. kirjutatud Hiina poeedi Li Tai Po luuletuse, mille tõlkis inglise keelde Ezra Pound ja mille heliloominguks sai tellimuse mu ema. Osa on esitatud ka varem Columbia Ülikoolis New Yorgis. Aga ema Reekviemi on eriti hinnatud Ameerikas. Enne mu ema surma esitasime seda suure kooriga Savannah’s. Publikust tuldi temale ütlema: “Seda teost kuulates on tunne, et koputasin uksele ja pääsesin paradiisi!”.
A: On sul ka mingeid teisi plaane peale meie Segakooriga tegelemise?
M: 2. juunil juhatan Helen Tobias-Duesbergi Reekviemi Tallinnas ja 1. juulil esitame Reekviemi Rapla Kirikumuusika Festivalil. Kui Neeme Järviga Leipzigis “Joonase Lähetamise” esitusel kokku sain, rääkisime Tobiastest ja ta küsis, kuidas kavatsen oma ema teost esitada. Vastasin: “Suurejooneliselt”. Ta naeris südamest ja ütles, et nii tulebki muusikat teha. Eks vaatan, mis uus elufaas toob. Mul on lahti pakkida ja sorteerida oma 150 kastitäit muusikat minu vanaisalt, tädilt, emalt. Ema loodud instrumentaal teosed, tšellokontsert, jt. Osa on esitatud vaid Wolftrap ja Spoleto festivalidel. Tunnen, et minu ülesanne on leida võimalusi neid esitada ka New Yorgis. Helen Tobias-Duesbergi looming on sageli nagu sõnade värvimine muusikaga. Seetõttu isegi need, kes ei oska keelt, milles lauldakse, saavad aru. Minu siht on midagi edasi anda sellest, mis on minule antud.
A: Tore et sa tagasi meie juures oled.
M: Tahaksin kindlasti mainida, et kui siinne eesti rahvas, nii endised pagulaseestlased ja nende järeltulijad kui ka hiljuti Eestist tulnud ei suuda tulla laulma, tulgu vähemalt kuulama. Kunagi vägagi kõrgetasemeline väliseestlaste koorilaulu kultuur on peaaegu välja suremas. Hakkame vastu, et see ei juhtuks!
A: Mulle tundub, et suurem osa meie väliseestlastest ootab nüüd professionaalseid esinejaid Eestist ja arvavad, et mis seda asjaarmastajate laulmist ikka kuulata.
M: Isegi asjaarmastajate kooriga võib midagi erilist juhtuda ja see on tähtsam kui professionaalse kooriga. Minu juhatusel oli meie koori esimene kontsert Lakewoodis möödunud detsembris. Mis juhtus? Üks inspiratsioonilaine – nagu oleks piserdatud imerohtu kõigile. Kui sul on väga vähe (käputäis kala ja paar leiba ja sajad inimesed saavad sellest söönuks), kui inimesel on õige vaim ja nad jätavad mured ja lihtsalt süvenevad muusikasse, toimub mingi ime. Lakewoodi esinemine oligi nagu ime. Selline on muusika mõju. Muusika on lohutav, vabastav, inspireeriv, armastav, kui lased tal voolata endast üle oled nagu uuendatud ja pole igapäevane inimene. Nagu Neeme Järvi mainis, et meie Jumal on muusika. Nagu Valdur Mikita oma raamatus “Metsa see Lingvistika” selgitab, meie keel ja kultuurgi on hingestatud muusikast – looduse muusikast.
A: Esmakordselt sai Segakoor ka püstiseisva aplausi veebruaris Eesti Majas toimunud Vabariigi Aastapäeva aktusel.
M: Eesti rahvas ja eriti need noored, kes on näinud “Singing Revolution” ja olid sellest vaimustuses, peaksid tulema ja vahetult kuulama eesti koorilaulu, see annab parema arusaamise ja tunnetuse. Kui rahvas ei suuda laulda, tulgu vähemalt kuulama. Ja tulge ka laulma!
Minu üleskutse eesti rahvale: Tulge! ärge laske eesti laulul kajada tühjas saalis. See väike koor on kõik andnud, mis anda on. Tulge. Mitte ainult kirikusse (1. mail) vaid ka Eesti Majja “Kevadkontserdile” (7. mail).
