Mina olen Lumetorm ja ma olen Jõuluvana põhjapõder. Tegelikult üks kahekümnest.
Aga ma olen ka kõige targem! Teised lihtsalt matsutavad porgandeid ja röhitsevad.
Mina? Mina panen prillid ette ja loen raamatut. Kuigi ma olen noor, on paraku nii, et põhjapõtradel on halb nägemine. Nii on. Ja sellepärast on mul superodavad prillid.
Andsin poe omanikule kingituse selle eest. Oli alles tänamatu. Muudkui karjus et “Keegi varastas prille!” ja “MIDA MA MINGITE SAABASTEGA PEALE HAKKAN!”
Aga oleks ta neid proovinud, saanuks ta teada, et need on müütilised seitsmepenikoorma saapad. Päkapikud panid ta pahasse nimekirja, sest saapad olid väärt vähemalt kaks-kolm miljonit. Jõuluks sai ta plastmassist koputi poe ukse jaoks. Lükkasin lund ta korstnast sisse väikeseks üllatuseks.
Aitab nüüd sellest jutust. Räägime parem päkapikkudest. Nad on väikesed, umbes sama pikad kui jänku kõrvad.
Kõik arvavad et nad käivad piilumas, aga tegelikult nad jälgivad lapsi videokaameratega. Kaasaegsed sellid. Ja veel, kui nad vihastavad, siis nende juuksed tõesti muutuvad punaseks ja nahk värvub lillaks.
Ah jaa, nende hääled on sellises alatises falsettos. Igatahes!
Jõulude ajal hakkab kõigil kiireks minema. Teeme lennuharjutusi, loeme maanteekaarte, valmistame kinke, jne jne.
Mõnikord keegi keerab käki kokku. Eelmisel aastal üks möku ajas pudeli limonaadi saanis maha ja nahkiste kleepus hirmsasti. See iste, muuseas, oli Jõulutaadi oma.
Siis viis aastat tagasi üks päkapikk keeras jõuluõhtul tema majakeses muusika nii valjuks, et kaks lähimat põhjapõtra minestasid. Ja kui me lendame, siis on alati tuuline ja külm. BRRR. Mõte sellest on aga soe, sest lastele kinke anda on lõbus.
Oih! Kell sai kaksteist! Pean lendama! Aidaa! Aitäh porgandi eest!
Anders Powell
10-aastane
Philadelphia Eesti Kool
