Läinud reedel maeti kodukandi mulda urn kirjaniku Karl Ristikivi maiste säilmetega. Eesti kirjanduse inglise keelde tõlkija Eric Dickens (kes just tänavu märtsis ise kahjuks meie hulgast lahkus) leidis, et Ristikivi näol oli ilmselt tegemist kõige andekama eesti prosaistiga, kes kunagi maapao tingimustes töötanud on. Ja ega Dickens sellega vist puusse ei pannud.
Ristikivi looming on jäänud enamalt jaolt teistes keeltes avaldamata, olles tuntust saavutanud vaid eestlaste endi kitsavõitu ringis. Ristikivil, kelle surmast on möödas nüüd juba 40 aastat, võinuks elus paremini minna, nagu valdaval enamusel tema põlvkonna eestlastest. Oletatavasti oleks arvestatav osa selle suure kirjaniku loomingust saavutanud rahvusvahelist tuntust ja tunnustust, kui Teine Maailmasõda poleks end meie eludesse seganud. Ehk, kui Eesti oleks jäänud iseseisvaks ja arenenud hoopis sellel loomulikul trajektooril, mis oleks talle võinud ettenähtud olla 40ndatest aastatest alates kuni tänapäevani. Muidugi oleksid Ristikivi hilisemate raamatute süžeed sellisel juhul ka teistsugused olnud. Kuid ikkagi!
28. oktoobril sängitati siis tihedas sügisvihmas Paadrema kalmistul Pärnumaal ema Liisu kõrvale urn Ristikivi tuhaga. Ilmselt oleks hingepalvele Paadrema kirikus kogunenud isegi rohkem rahvast, ainult et sellesse Eesti nurka pole lihtne ühistranspordiga pääseda, ja teed olid tol hetkel Eestis ohtlikult jäised.
Too reede oli kunagise pagulaskonna jaoks kaotuste mõttes märkimisväärne ka muidu, kuna samal päeval maeti teisel pool maakera Los Angelese Forest Lawn’i kalmistu mulda hiljuti manalasse varisenud Bruno Laan, kes teenis California eestlaskonda oma elupäevadel ustava tugisamba ja raudnaelana. Mida aeg edasi, seda enam tõmbub koomale möödunud sajandil Nõukogude hegemoonia eest maapakku läinud eestlaste ring.
See, et eesti meedia pühendas koduvabariigis parasjagu tähelepanu Ristikivile ja Paadrema kombetalitusele pole iseenesest imekspandav. Kuid on vaieldav, kas see sama meedia sai täiel määral pihta toimunu olemusele ehk “jagas matsu” nagu tänapäeva Eesti tänavapoisid öelda armastavad. Näiteks ajaleht Lääne Elu alustas oma reportaaži Ristikivi urni ümbermatmisest tüüpiliselt nõukogudeliku lausega, mille kohaselt Ristikivi olevat 1944. a. Lääne “emigreerunud.” Ka kui Karl Ristikivi ei paistnud silma lausa “välisvõitluse” esireas, oli ta eesti patrioot, kes seda sageli selgesti näitas. Ristikivi keeldus okupatsiooniaastatel Eestit külastamast, nii nagu mitmed teised maapakku läinud kultuuritegelased. Lisaks temale keeldusid näiteks luuletaja Kalju Lepik ja koorijuht ning ajakirjanik Harri Kiisk selgesõnaliselt naasmast sinna, kust nad noortena põgenenud olid, kuni Eesti uuesti iseseisvaks sai. Olen suhteliselt kindel, et Ristikivi oleks poole sõna pealt ja kohe mõistnud, mida Austraalia eestlane Inno Salasoo väljendada soovis, kui ta pani oma mälestusteraamatu pealkirjaks “Viiskümmend aastat vastu tahtmist välismaal”. Ei mingit “emigratsiooni” siis, mis on sihilik ja ideologiseeritud Kremli propagandiste koodfraas ning midagi palju pöörasemat kui juhuslik eufemism.
Lubage ma kahtlen veidi seisukohas, et nüüd on (sümboolses tähenduses) lõppenud Karl Ristikivi kodumaatus, millest kirjanik nii tihti kirjutas ja kõneles. Sellist arvamust propageerib praegu Eestis kirjanduskriitik Janika Kronberg. Kahjuks on Ristikivi kojujõudmisega vähemalt 70 aastat hiljaks jäädud ja selline “kojujõudmine” praegusel kujul on tõesti vaid sümboolne, kui mitte isegi politiseeritud. Tõele näkku vaadates tuli paljudel kodumaatust lihtsalt lõpuni taluda. Elati pesast väljamüksatud “lendavate hollandlastena”, kes eksisteerisid paralleeluniversumis. Kodumaatuse seisundist pääsemine oleks Ristikivile kergendust toonud üksnes siis, kui ta veel elus oli.
Eelpoolöeldust ei maksaks siiski järeldada, et Karl Ristikivi säilmete ümbermatmine tähtsust ei oma. Esiteks saavad kodukandi rahvas ja kõik veidikenegi eesti kultuurist hoolivad inimesed tema hauaplatsi nüüd kergemini üles leida. Varem asus Karl Ristikivi kalm teatavasti Stockholmi metsakalmistul. Lahkunu põrmu Eestisse toomise initsiatiivi võttis enda peale arst ja kirjanik Enn Nõu. Ühe kandi ehk Uppsala mehed ikkagi! Urni Eestisse toomine oli vajalik tegu, kuna lõviosa rootslastest ei oska Ristikivi tähtsust kahjuks niikuinii hinnata. Varem või hiljem – Ristikivil järglasi ei olnud, kes oleksid tema hauda hooldanud Stockholmis – oleksid rootsi võimud tema peale lihtsalt kellegi teise matnud. Eestis suudetakse selle asemel meie andeka sulemehe mälestust austuses ja väärikuses hoida. Võõrad vallutajad võisid Ristikivilt kodumaal elamise küll ära võtta, kuid nüüd pole ta enam mahajäetud.
Karl Ristikivi kirjutas pärast sõda sellest, kuidas Eesti kirjandus on suutnud jätkuda läbi erinevate okupatsioonide, “kuigi vigastatult”. Aga ka sellest, kuidas üks selle oks “haljendas vabaduses edasi”. Too oks poleks vabaduses aga üldse nii rohelisena haljendanud, kui ei oleks olnud Ristikivi ennast. Hea on teada, et tema viimane puhkepaik ja mälestus Ristikivist on nüüd pikemaks ajaks paremini kindlustatud.
Jään aga üldisemalt mõtlema eestlaste matmispaikadele, mis asuvad kodunt kaugel. Näiteks Geislingenis, Kensicol, Lakewoodis ja veel mitmetes kohtades, ning küsimusele sellest, kes neid haudasid hooldama jääda võiksid, kui meid enam ei ole.
Jüri Estam
