7-9. juunil toimus Long Islandi Eesti Kodus jaanipäev/spordipäev. Osalejaid oli sellel aastal natuke üle 250. Juba reedel oli võimalus nautida veiniistanduste tuure ja Eesti Spordiliidu USA’s korraldatud golfiturniiri. Õhtu lõppes uue suitsuahju grilli sisse- pühitsemisega ehk siis uhke grilliõhtusöögiga.
Laupäev algas kõigepealt New Yorgi Eesti Segakoori laululaagriga sisesaalis Eestist kohale toodud koorijuhi Jaanus Väljaotsa eestvedamisel. Tund aega hiljem algas Saare Vikati rahvatantsulaager tagumisel väljakul, kuhu olid osalema sõitnud ka Talvi Parming ja Tiiu Bradley Torontost.
Juhendajaks sõitis kohale Saare Vikati Tantsupeo liigijuht Eestist, Agne Kurrikov-Hermann. Mõlemad laagrid möödusid väga edukalt, suurte edusammudega ja suures lootuses kvalifitseeruda 2025 a. laulu- ja tantsupeole.
Suur tänu Eesti Abistamiskomiteele USA’s ning ERKÜ-le juhendajate kohaletoomise sponsorluse eest.
Laupäeva kesklõunal toimus rannavõrkpalli turniir, kell 14:00 avati lasteala, kus Merike Barboraki poolt kokku pandud naiskonna abiga (Derbi, Külli, Amanda, Meeli) korraldati mitmeid tegevusi (kunst, bingo, batuudimaja jne), sealhulgas tuli külla lehm Maasi ning koos Untsakate abiga tehti lastele laulu ja tantsuringi (“Kes aias”, “Mul on üks tore tädi” jne). Kell 15:00 algasid spordiliidu korraldatud kergejõustikuvõistlused lastele. Tund hiljem soojendasid Untsakad oma esimese välisesinemisega rahva jalad üles. Kell 17:00 tuli täispuhutava kostüümiga lehm Maasile külla ka kukk Kusti ning toimusid gazebo-tagusel muruväljakul nii lastele kui ka nende vanematele põlvkondlikud jooksud. Võitjatele jagati lehmakomme. Spordiliit jagas elevil lastele kergejõustikumedaleid ning oligi aeg minna sisesaali võidupüha aktusele. Seal pidas New Yorgi Eesti konsul Tarmo Punnik lühikese ning humoorika kõne nii jaanipäeva traditsioonidest kui võidupüha tähendusest. Sellele järgnes NY Eesti Segakoori esitusel kolm laulu: “Koit”, “Ta lendab mesipuu poole” ja “Mu isamaa on minu arm”. Koori esinemine pälvis äärmiselt sooja aplausi.
Väikese vahepausi järel peeti tänukõned välilaval, kus sealne peremees Uno Habakukk tõi esile Peeter Hinti ja Väino Aderit kui suurimaid toetajaid ja abistajaid kõikide kuude jooksul käinud talgulistele lisaks. Samuti oli sellel aastal suur köögitoimkond pakkumas mitmeid autentseid Eesti toite – Maria, Tõnis, Gary, Sharon, Juta, Sirje siseköögis ning Argo, Mairo, Carl, Norbert välisgrillil. Peale seda esinesid Untsakad välislaval teist korda. Esinemine algas koos Saare Vikati rahvatantsijate “Oige ja Vasemba” tantsuesitusega ning siis tuli Agne Kurrikov-Hermann eest vedama nii perekonnavalssi kui ka veel paari teist meie rahva jaoks uuemat tantsu. Kell 20:45 süüdati võimas jaanituli, mille ümber tehti traditsioonilist ühislaulmist. Kell 22:00 kütsid Untsakad sisesaali tantsupõranda nii kuumaks, et paljude osavõtjate sõnul nad ei olnud ammu nii palju tantsinud. Jõudis hetk, kus osalejad enam ei suutnud kannatada siinse Untsakate kõige tuntuma lauluesituse ootamist ning publik hakkas hüüdma “metsavennad, metsavennad…”, millele rahvamuusikaansambel allus momentaalselt ja hakkaski lugu kohe kõlama. Peale hoogsat hüppamist ja polkat formuleeriti suur ring ning peale lisalugu siiski lubati Untsakatel lavalt lahkuda. Sealt võttis üle rahva energia hoidmise DJ Lind, kes natukese aja pärast tõi lavale (peale paljude tiinekate suurt ootamist) noore räppari Põlvast (Eestist) – Rikošeti. Kuigi tema nimi oli uus meie rahvale, suutis ta ilusti publikut hoida lauludevaheliste interaktiivsete hüüetega – “Kui mina ütlen, ma armastan, siis teie ütlete Eestit” ja publiku käest oli hiljem kuulda, et tema looming jättis neile huvitava mulje, eriti tema “sõnademängu” oskus.
Rikošeti enda sõnul jäi talle meie kogukonnast väga positiive ja soe mulje “Tahaks, et Eestis olevad inimesed väärtustaksid meie kultuuri nii palju, kui teie siin”.
Untsakate kitarristi Jaanus Jantsoni sõnul neile väga meeldis just Long Islandi Eesti Kodu asukoht, “siin tundub nagu me oleksime Eestis, teil hoiab kogukond väga kokku, seda on nii tore kogeda”. Nende viiulimängija Ilmar Kald lisas: “Nii tore kogemus, täname et kutsusite, meile väga meeldis – teil on nagu oma Eesti küla siin”.
Laupäevane tantsuõhtu lõppes kell üks öösel juba traditsiooniks saanud peo lõpu ühislauluringiga, Alo Matiiseni “Eestlane olen ja eestlaseks jään” lauluga, mille keskmes võttis LIEK esimees Stefan Skonberg “vabalt vaarisa moodi” suure Eesti lipu kätte ning hakkas seda uhkelt lehvitama nagu oleks tegu olümpiadefileega, õhtule ilusa punkti pannes.
Pühapäeval toimusid veel laulu- ja tantsulaagrid ning rahvas sai võtta veel viimast saunas ja basseinis.
Suur tänu kõikidele osavõtjatele, järgmise aastani!
Elke-Liisa ja Lõhmus-Lewis
