Kui ma “Vaba Eesti Sõna” 25. jaanuari s.a. numbris kirjutasin järelhüüde sõbrale Viktor Minnestele, kes Chicagos 9. detsembril 2017 suri, polnud mul ta surma üksikasjade kohta teateid. Viktor elas eraklikult ja ehkki olime aastakümneid olnud kirjavahetuses, puudusid mul andmed ta igapäevase elu ja teiste sõprade kohta.
Seda kurvem oli 31. Jaanuaril saabunud kiri Rahvuskomitee esindajalt Gilda Karult, kes tänuväärselt kohapeal olukorda selgitas. Ilmnes, et Viktori tervis oli juba suvel halvenenud. Abivalmis korteriperemees Nicole Garneata oli Viktorit küsitlenud, mida surma korral tema varandusega teha (hulk pabereid ja raamatuid). Vastuseks sai ta, et visatagu kõik minema. Sellest hoolimata hoidis peremees kraami veel kuu aega peale Viktori surma, lootuses, et seda keegi siiski üle võtab. Kedagi aga ei ilmunud ja nii oldi jaanuari keskel sunnitud kõik prahi hulka saatma.
Seda kuuldes taipasin, et Viktori poolt aastakümnete jooksul mulle saadetud eesti luule tõlked, oma luuletused, esseed jne. moodustasid ainulaadse kollektsiooni, sest teist sarnast enam ei eksisteeri. Olen nüüd seda kultuurivara korrastanud ja organiseerinud. Riiulil seisavad neli 4” paksust kausta, kogukaal üle 20 naela. Kaks kausta on Eesti vanema ajastu luule (ärkamisaeg kuni pagulus), tõlgitud inglise keelde. Kolmandas kaustas on Eesti tänapäeva lüürika tõlked. Neljandas kaustas on Viktori oma looming (nii eesti kui inglise keeles), tõlked eesti populaarlauludest (“Ma vaatsin paadist kiikriga” jt.), rida esseesid jm. Viktoril oli kombeks tippida lehele vaid üks luuletus (pluss tõlge). Seega on mul lehti sama palju kui on luuletusi ja viimaste koguarvu sai küllaldase täpsusega määrata mõõtes paberivirna paksust. Ja nii on selles kogus:
1. Originaallooming: 210 luuletust
2. Eesti lüürika tõlked inglise keelde: 830 luuletust
3. Eesti populaarlaulud inglise keelde: 140 laulu
Nagu teame, on proosaga võrreldes luule tõlkimine märksa keerulisem. Põhiliselt on siin kaks teed:
(a) säilitada luuletuse riim ja rütm, muutes sõnu vajaduse järgi;
(b) tõlkida sõnad otseselt ja säilitada originaalne lause, ohverdades siin-seal riim ja sõnade järjestus.Viktor eelistas viimast, mis tal ka enamasti õnnestus.
Nüüd jääb küsimus, mida selle väärtusliku materjaliga peale hakata, kuidas teda säilitada. Kõigepealt tahan reast luuletustest endale koopiad teha. Siis püüan vaadata nii Eestis kui siin.
Kummardusena lahkunud sõbrale lisan lõpuks tema luuletuse “Ma elan veel”:
Ma elan veel!
Ja ometi ma tean,
et olen surnud.
Olen aastaid olnud osa
sinust, muld.
Ma mõtlen veel!
Ja tuhana või oksana,
mis murdun’d,
kõige kiuste varjan
jumalikku tuld.
(VMJr. 1960+)
Raul Pettai
