15. oktoobril jõudsid kohalike valitsuste valimised Eestis finaali. Ülejärgmisel päeval, kui olime saanud tulemusi pisut seedida, oli vihmane taevas Tallinna kohal pahaendeliselt tumedaks tõmbunud. Lausa “keskpäevapimedus”! Selle eest süüdi oleva sudu oli Saharast Euroopa kohale toonud torm Ophelia.
Politoloogid hoidsid me närvid pingel enne valimisi küsimusega: kas nüüd õnnestub murda raudne haare, milles Keskerakond Eesti pealinna pikki aastaid hoidnud on?
Kahjuks ei õnnestunud valijail ka seekord vabaneda Keskerakonna paternalistlikust ja korruptiivsusesse pidevalt kalduvast võimumonopolist.
Miks surus Euroopa Liit Eestile juba ammu peale nõude, et kohalikel valimistel tohivad rääkida kaasa ka mittekodanikud? Seda võib pidada eluvõõraks ja isegi vaenulikuks nõudeks ühe väikerahva suhtes, kes väljus okupatsiooni alt alles mõne aastakümne eest ning kellel juhtub olema tõsine ebaõnn elada endiselt oma rahvuskaaslasi võitlusvahendina ärakasutava Venemaa kõrval.
“Venekeelseid” kõnetab meil Eestis põhiliselt vaid üks partei: Keskerakond. Etnilised eestlased käituvad see-eest nagu Euroopas ehk Läänes üldisemalt käitutakse, nii et meie hääled jagunevad mitmete erakondade ja valimisnimekirjade vahel. Sellest tegurite kombinatsioonist on kujunenud paras ebaõnnestumise retsept, eriti just eestlaste perspektiivist, kes kujutavad endast pidevat olelusvõitlust pidavat põlisrahvast.
Keskerakonnale kuulub Tallinna linnavolikogus nüüd 79st kohast 40. See on nii napp enamus, et Keskil tuleb leida enese kõrvale vähemalt üks koalitsioonipartner.
Praeguseks juba aeg-ajalt nõdrameelselt mõjuva Edgar Savisaare populaarsuse haihtumise “head uudist” varjutas kahjuks kohe nooremapoolse ja vähemalt sama probleemse tegija triumfaalne saavutus poliitilisel areenil keskerakondlase Mihhail Kõlvarti näol, kes pälvis ainuisikuliselt ligi poole “kaalukeele” rollis asuva Lasnamäe linnaosa valijate häältest. Kas on üldse vaja lisada, et kui keegi Tallinnas tugeva autoriteedi üldse saavutanud on, siis on see nüüd Kõlvart?
Mida me teame Mihhail Kõlvarti kohta, kellele ligi 25 000 lasnamäelast oma hääle andis? See 39-aastane poliitik sündis Kasahstanis. Kõlvarti ema oli korealanna, isa on eestlane. Kasahstan juhtus olema see koht, kuhu Stalin kunagi hulganisti Venemaa korealasi küüditas ja kus paljud neist kahjuks ka ulatuslikult venestusid. Kõlvart oli “Intellektuaalklubi” peakorraldaja, mille tegevus on suunatud venekeelsete noorte kaasamisele ühiskondlikku diskussiooni. 2010. aastal määrati ta Vene Koolide Nõukokku, mille eesmärk on venekeelse hariduse säilitamine Eestis. Kuulub Keskerakonda alates a. 2008. Kõlvart räägib eesti keelt puiselt ja üpris tugeva aktsendiga, vaatamata tõigale, et on elanud Eestis juba kolmandast eluaastast saadik. Mihhail Kõlvart propageerib venekeelsete laulude võtmist laulupidude repertuaari, ja püüab hiilida kõrvale eesti keele õpetamise nõuetest mitmes vene keelt õppekeelena jätkuvalt kasutavas koolis. Kõlvartit nähakse võitlusspordi Tae Kwon Do harrastajana ja koguni musta vööga ilmselt tubli võitlejana “vene asja” eest. Mulle isiklikult jätab ta mulje jonnakast ja võrdlemisi jäärapäisest inimesest, kes tunneb vimma Eesti ja eesti kultuuri suhtes, kujutades endast probleemi ja koguni ohtu eestlusele. Mõjub umbes sama antipaatselt kui KGBlase tütar Yana Toom (sünninimi Tšernogorova), kes korjas äsjastel valimistel samuti kokku päris suure häältesaagi.
Tallinna abilinnapea Kõlvart ütles pärast valimisi, et sooviks selles ametis ka jätkata. Linnapea roll võiks sel juhul jääda suhteliselt ebakarismaatilisele tehnokraadist ametnikule Taavi Aasale. Kuid kui kauaks? On raske uskuda, et Keskerakonda ei taba varem või hiljem kiusatus Mihhail Kõlvartit kuidagi jõulisemalt tööle rakendada, Kõlvarti enda ambitsioonidest rääkimata, nüüd et Keskil selline “raske kahurvägi” juba käepärast on.
Toonitan meeldetuletuseks, nagu ma aeg-ajalt teen, et Keskerakond pole ei liberaalne ega tsentristlik, vaid peamiselt Eestis elavate venelaste huve esindav rahaahne vasakpoolne partei.
Enne kohalikke valimisi seletasid peaminister Jüri Ratas lühemalt ja Jaanus Karilaid pikalt, miks Keskerakond ei kavatse järgida oma Läti sõsarerakonna “Kooskõla” eeskuju ega ütle üles oma koostöölepet “Putini parteiga” Venemaal, mis kannab Ühtse Venemaa nime. Ise küsin, ise vastan: kas Edgar Savisaar on ja on olnud Venemaa mõjuagent või isegi agent Eestis? Mind ei üllataks üldse, kui see nii on olnud. Aga Mihhail Kõlvart?
Sotsiaaldemokraat Eiki Nestor avaldas mõne päeva eest arvamust, et Keskerakond Edgar Savisaareta on nüüd midagi uut ja usaldusväärsemat. Ise ütleksin, et aeg näitab.
Tallinna Eesti Päevaleht kirjutab kahest Eestis eksisteerivast paralleeluniversumist oma värskes juhtkirjas, mis on pealkirjastatud “Vene kaart peab Eesti poliitikast kaduma”. Kahjuks tugineb selle juhtkirja juhtlõng “saksa visadusega” mõttele, et eestlased pole ikka veel küllalt teinud venelaste integreerimiseks. Nii, nagu “süü” lasuks siis eestlaste õlgadel.
Eestis on varsti juba pea 30 aastat integreerimise kallal punnitatud. Tegelikult aga enam kui sada aastat. Asi ei seisa tegelikult eestlaste väheses pingutamises. Usun pigem vanasõna, mille kohaselt “suur tükk ajab suu lõhki”. Äkki teeks sellest lõpuks lihtsalt vastavad järeldused, mitte unustades sealjuures, et osa venelasist Eestis suhtub ju sõbralikult eestlastesse.
Jüri Estam
