Aarand Roos, diplomaat, keeleteadlane ja kirjanik. EV konsul New-Yorgis 1982 – 1995. Pildil on ta koos Eesti Vabariigi New Yorgi konsulaadi kunagise uksekilbiga. Foto: Rauno Volmar/Maaleht
9. augustil 2020 lahkus igavikku keeleteadlane, kirjanik, luuletaja, diplomaat ja poliitik Aarand Roos, kirjutab Maaleht oma järelhüüdes.
1940. aastal Tartus sündinud Aarand Roos põgenes perega 1944. aastal Rootsi, kus kasvas üles ja sai hea hariduse.
Õppis Lundi ja Uppsala ülikoolis, täiendas ennast Helsingi ja Jyväskylä ülikoolis ning ka Ungaris Szeged’i ülikooli juures.
1980. aastal kaitses doktorikraadi Lundi ülikooli keeleteaduskonnas fenno-ugristika alal.
Rootsis elades töötas Roos Lundi ülikoolis soome-ugri keelte professorina, muuhulgas ka mustlaste algkoolis õpetajana, Washingtonis Ameerika Hääle Eesti osakonnas toimetajana, New Yorgis Eesti Vabariigi konsulina aastatel 1982–1995, Eesti Washingtoni saatkonna nõunikuna ja Eesti Vabariigi Välisministeeriumis tõlgina.
Aarand Roos on olnud Eesti Vabariigi presidendi kandidaat (Eesti Kristlikud Demokraadid, 2001).
Huvi keelte vastu saatis Aarand Roosi kogu tema elu, tema enda sõnul oskas ta 5 keelt hästi, kuid kokku 15 keeles on teda eksamineeritud.
Aarand Roosil ja ta abikaasal, Maaja Duesbergil on kaks last, poeg Taavo ja tütar Leila.
Muusikust abikaasa Maaja on helilooja Rudolf Tobiase tütretütar.
Roos naasis Eestisse 1996. aastal, asudes elama Tallinna.
Pensionile jäämiseni töötas ta välisministeeriumis tõlgina, tehes seda tööd pea 10 aastat.
Aarand Roos kuulus Kalju baptistikogudusse ning tal oli märkimisväärne religiooniteemaline raamatukogu.
Aarand Roosi kauaaegne sõber Peeter Võsu ütles Maalehele, et tegemist oli mitmes mõttes erakordse mehega.
„Esmalt tema suur keeltehuvi, kuid samuti tegeles ta aktiivselt spordiga,“ rääkis Võsu.
„Põhiliselt huvitas teda kergejõustik ning jooksmas käis ta veel üsna kõrges eas. Tema kunagine maratoni tippmark oli 3,5 tundi, mis on amatöörjooksja kohta väga hea.“
Viimane suurem kohtumine sõpradega oli tänavu juunis, mil ühiselt tähistati Roosi 80. sünnipäeva.
„Ta oli endale omaselt heas hoos, viskas nalja,“ meenutab Võsu.
Aarand Roos kirjutas hulgaliselt raamatuid, nende hulgas dokumentaalse teose Türgi eestlastest.
Sellega seoses oli Maalehel temaga viimane vestlus mullu detsembris, kui ajalehes ilmus artikkel Karsi viimastest eestlastest.
„Aarand elas neile inimestele väga kaasa ja tundis selle vastu suurt huvi,“ sõnas Roosiga suhelnud ajakirjanik Bianca Mikovitš.
Ta lisas, et uudis kauaaegse sõbra ning toetaja surmast on jõudnud ka Karsi viimaste eestlasteni, kes tunnevad kaotuse üle suurt kurbust.
Maalehe toimetus avaldab lähedastele kaastunnet.
VES/Maaleht
