Enn sündis Joosep ja Marta Veskimetsade perre 11. mail 1936 Kärstnas, Viljandimaal, viienda lapsena kuuest. Isa, Doktor Joosep Veskimets, oli tollel ajal Kärstna jaoskonna arst. Lapsed olid – vanuse järjekorras – Ülo, Silvia, Monika, Maie, Enn ja Tiiu. Isa töökohustused viisid pere Kärstnast Karksi, siis Karksi-Nuiale ja siis Helmesse, mil pere koduks sai Tõrva. Nii veetis Enn poisikeseaastad Tõrvas.
1944. aasta sügisel, nagu tuhanded teised Eesti pered, põgenes Veskimetsade pere uue Vene okupatsiooni eest Saksamaale. Sealt emigratsiooni korras 1950. aastal USAsse, kus esimene kodu oli Colorado osariigis, farmis kus enamasti kasvatati suhkrupeete. Ennu kasvuea kodulinnaks sai aga Seattle, Washington. Seal töötas Enn koos isaga rauatehases ja käis Washingtoni osariigi ülikoolis, kus ta sai bakalaureuse kraadi ehitusinseneri alal (BSCE) 1959. aastal. Kasvades Seattle’is, võrsus Ennust esmaklassiline võrkpallur.
Enn teenis USA Kaitseväes, Aberdeen, Marylandis ja samal ajal ühines Baltimore YMCA võrkpalli meeskonnaga. Seal kohtus ta oma tulevase abikaasa, Baltimore naisvõrkpalluri lätlanna Gita Ziemelis’ega. Abielust võrsus kaks ilusat tütart, Aina ja Benita.
Peale kaitseväeteenistust, asus Enn tööle tsivilistina oma kutsealal USA Armee Inseneride Korpusesse (Army Corps of Engineers), kus ta töötas kuni pensionile minekuni, olles viimased 15 tööaastat disainiosakonna juhataja.
Loomulikult leidis Enn endale uusi sõpru Baltimore Eesti ühiskonnas. Ta lõi aktiivselt kaasa nõu ja jõuga Baltimore Eesti Maja ja Baltimore Eesti Seltsi tegevustes ning ESTO-76 korralduses. Palju aastaid oli ta Baltimore Eesti Maja esimees ja juhatuse liige ning tugev jõud Maja ümberehitustes ja hooldamistes. Ta oli aastaid bridži ja sauna “klubi”, “vingerjaanuse” aktiivne liige. Ta võrkpalli võimsus ka Eesti meeskondades ei jäänud märkamata võistlustel nii Lakewoodi spordipäevadel kui ka Torontos akadeemilistel spordipäevadel.
Enn ühines Eesti Üliõpilaste Seltsiga 1977. aastal ja oli aastaid aktiivne ksv!/ksvil! Enn lahkus EÜSist omal soovil, kui elukoha muutus viis ta South Carolinasse.
Enn lahkus siit ilmast peale ränka võitlust Lou Gehrigi haigusega 24. oktoobril, 2015, Myrtle Beach, South Carolinas.
Enn jääb alatiseks meelde kui tugev, sportlik Eesti mees. Mis iganes ta ette võttis, seda tegi ta täie innuga.
Ado Valge
