Anti Ossi. Foto: Viido Polikarpus
Väino Puura. Foto: Viido Polikarpus
Kurenurme nimi on väga sobilik ühele eesti kogukonnale. Ma kujutan ette, et kui ma kirjutan sõna „Kurenurme“, siis eestlastele, kes seda loevad, tuleb silme ette pilt ilusast nurmest nende isamaal, kus on palju kurgi. Meil ongi tegelikult Kurenurmes palju kurgi, nagu on neid ka mujal Eestis.
Kurenurme on nagu otse Hans Christian Anderseni muinasjutust pärit paik. Anderseni kodumaad aga on tabanud ebaõnn – kured on sealt viimase kümne aasta jooksul kadunud.
Õnneks on kured meile, Eestile, truuks jäänud, vähemasti praeguseks. Meie talu maadel on kurg, kes on siia pesa teinud ehk siis ikka tagasi tulnud juba rohkem kui kolm aastat. Me teame, et tegemist on sama kurega, sest tal on jalg haige, ta lonkab. Meie kurg lendab Aafrikasse ja tagasi haige jalaga! Räägi siis veel pühendumusest.
Taanis sündis vähe toonekurgi sellepärast, et taanlased on oma põllumajandust kõvasti arendanud. Meie ei ole Eestis veel samale tasemele jõudnud, aga me võime sinna veel jõuda. Võib juhtuda, et siis kaovad meilt ka toonekured, kes jäävad ainult meie mälestustesse.
Kurenurme kool Võrumaal jagab sama saatust Taani toonekurgedega – sellest on saanud vaid kauge mälestus. Kool avas oma uksed 1931. aastal ja on teeninud oma kodukoha rahvast ning õpetanud kohalikke lapsi kuni 2001. aastani, mil ta ametlikult suleti ja kogu vara müüdi erakätesse. Tänaseks on kool maha jäetud, lagunemas ja kujutab ohtu siinsetele inimestele. Samas tuletab ta meile meelde kaugeid paremaid päevi minevikus.
Kooli aastapäeva tähistamisel vana lagunenud ja võssakasvanud hoone juures seistes vaatasin ma endisi õpetajaid ja õpilasi. Kokku tuldi vanale staadionile tiigi ääres, kuhu hakati juba varakult kogunema. Inimesed hoidusid rühmadesse, ilmselt lõpetamise aasta järgi või klassikaaslaste kaupa. Kohal oli palju endisi õpetajaid: Asta Veri, Endla Allas, Vaike Serv, Alli Kerge, Ene Koch jt. Ma olin väga liigutatud sellest, kui südamlikult nad oma endiste õpilastega suhtlesid ja kui austusväärselt suhtusid õpilased neisse.
Juta Ristsoo, minu hea sõber Ameerikast, rääkis mulle, kuidas ta koos emaga oma kodulinna Viljandit külastades kohtus minu onu Henno Sibulaga, kes oli Viljandis arst. Henno oli võtnud peast mütsi ja kummardanud, kui Juta viis ta oma emaga kokku. Juta ema oli kunagi olnud onu Henno õpetaja.
Ka nüüd võeti Kurenurme kooli juures mütsid peast. Tore oli vaadata, kuidas vanad klassikaaslased üksteist soojalt kallistasid, sest nad ei olnud aastakümneid kohtunud.
Väino Puura oli kohal ja esitas oma repertuaarist mõnegi laulu, millest kõige tuntum oli muidugi „Võrumaa, Võrumaa“. Mitmed kohaletulnud rääkisid oma mälestusi kooliajast. Kuno Kerge, kes viisteist aastat tagasi oli alles laps, esitas minuga ka paar laulu. Kuno on täna tunnustatud dirigent, juhatades kahte koori.
Kurenurme kooli vilistlased on alati olnud aktiivsed. Ka 2011. aastal kirjutasin ma, kuidas “Väikese Kurenurme kooli vilistlased paigaldasid oma kooli mälestuseks kivi, mis meenutas kooli toimimise aastaid 1931–2001. Kahjuks tuli kool 2001. a. sulgeda õpilaste vähesuse tõttu ja õpilased läksid üle kas Osulasse või Sõmerpallu”.
Nagu alati, olid ka seekord kokkusaamise korraldajate seas Aleksandra Kerge ja Asta Veri, peakorraldaja oli aga tänavu praegune koolijuht Anti Ossi.
Viido Polikarpus
