Viido Aapo Pukki maalimisklassis Sauel. Erafoto
Alates renessansist muutus suhtumine kunsti, ühiskond hakkas seda hindama rohkem, kui ta oli seda enne teinud. Kunstnikud said kuulsaks, nende töid uuriti nii nende eluajal kui ka pärast nende surma. Pärast renessanssi toimus uuenemine ja tekkisid mitmesugused koolkonnad, igal ajastul leidsid kunstnikud ja nende tööd väärtustamist ja rääkisid ise enda eest.
Sel nädalavahetusel osalesin Aapo Puki joonistamise baaskursusel tema kodus Sauel. Sõitsime Heliga sinna laupäeva hommikul. Mina tahtsin teada saada, millised algtõed ma olen unustanud ja mida ma võiksin nüüd, rohkem kui nelikümmend aastat hiljem, kui ma koolipinki istusin ja üldse midagi õppisin, juurde omandada.
Kohtasin Aapot üsna hiljuti ja mul on hea meel, et ta on vana kooli esindaja kunstis. Nii tema isa kui ema olid kunstnikud. Nad olid kunstiõpetajad ja poega kasvatati nagu vanasti õpipoisse kasvatati. Aapo kodu on täis tema maalitud portreesid, üks parem kui teine.
Aapo ja ta abikaasa võtsid meid uksel vastu ja tutvustasid põgusalt maja, aga tund oli kohe algamas, nii et selleks ei olnud meil eriti mahti.
Kui ma istusin ja kuulasin Aapot, siis hakkas nii mõnigi asi, mille olin unustanud, meelde tulema. Kirjutasin juba eelmine kord, et ei ole just palju seda, mida ma oma eelnevaist õpinguist mäletan.
Olin alati väga pettunud, kui San Franciscos kunstikoolis käies nägin mõne õpetaja tööd, mis oli moest läinud. Paljud kunstnikud arvasid, et fotograafia on kunsti üle võtnud ja mingeid põhiteadmisi kunstist polegi vaja omandada, pole vaja raisata aega joonistamise põhioskuste õppimisele. Ma ei mäleta kedagi oma klassist, kes oleks viitsinud natuurist joonistada, alati oli ju võimalus teha modellist foto. Kõige tähtsam oli, et kunstnik peab saama end väljendada! Tema väljendamisvõime. See, kuidas modell mõjutab kunstnikku. See on sama, kui minnes klaverikontserdile peab kuulaja tähtsaks seda, mida klaver tähendab muusikule, mitte see, kui hästi muusik instrumenti valdab.
Põhioskuste mitte omandamine puudutab tänapäeval peaaegu kõiki kutsealasid, olgu need siis arvutid, robotid või plokkflöödid. Me kaotame oma põhja, andes selle üle tehnoloogiale. Täna on nii, et kui ma jään ilma oma telefonist, siis ma kaotan kontakti maailmaga. Vanasti teadsin ma peast kümneid telefoninumbreid, aga täna ei tea ma kõige elementaarsemaid neist. Sama on GPS-iga – kui paljud meist oskavad täna sõita ja leida üles aadressi võõras linnas ilma GPS-i kasutamata?
Kohvipauside ajal vestlesime Aapo ja tema armsa abikaasa Helgega kaasaegsest kunstist. Aapo ja Helge nõustusid minu mõttega, et kunstnikud on minetanud kunsti põhitõed ja toetuvad liiga palju tehnoloogiale. Me peaksime minema tagasi algtõdede juurde ja õppima joonistama, õppima kompositsiooni, õppima rakendama kvaliteeti ja reaalseid oskusi kõigis oma jõupingutustes. See kõik saab jälle alguse põhitõdedest. Selliste õpetajatega nagu Aapo saaksid Eesti kunstnikud kogu Euroopas kiiresti tuntuks, me oleksime kui kunstnike keskus. Meie uus kunstikool oleks koht, kus kunsti õppida!
Oleme väike, kuid andekas riik, kus tullakse toime suurte väljakutsetega. Eesti Nokia ei pea olema füüsiline toode, see võib olla mõtete, unistuste ja kontseptsioonide elluviimine.
Viido Polikarpus
