Rael Artel, Marge Monko
Üle maailma tegutseb loendamatul hulgal kunstiresidentuure, mis toetavad kunstnike ja kuraatorite loomingulist arengut ning riikidevahelist koostööd. Ka Eestis on avatud mitu kunstiresidentuuri ning mitmed kunstnikud on seda võimalust kasutanud teistes riikides, vahendab kultuuriministeerium. Kuraator Rael Artel ning fotokunstnik Marge Monko räägivad oma kogemustest, sealhulgas võimalusest osaleda New Yorgi tunnustatuimas ISCP residentuuriprogrammis.
Millistes residentuurides olete osalenud, millised neist on olnud kõige “kasulikumad”, miks?
Rael Artel (RA): Olen päris aktiivselt kasutanud rahvusvahelisi resideerumisvõimalusi ning põhjuseks on eelkõige huvi teistsuguste kunsti- ja kultuurikontekstide vastu. Loomulikult võib külastada mastaapseid kunstisündmusi või linnu, käia muuseumides ja galeriides, kuid paaripäevane viibimine võõras kohas tegelikult ei anna põhjalikumat ülevaadet toimuvast ega erialaseid kontakte. Olen pikemalt viibinud residentuurides USAs, 2016. aastal kaks kuud New Yorgis ja 2010. aastal San Franciscos. Eriti huvitav oli viimane, sest sain koos töötada kunstikeskuse Yerba Buena Center for Arts kuraatoritiimiga. Olen viibinud residentuuris ka Helsinkis, Viinis, Varssavis ja Bernis. “Kasulikkust” on kuraatori puhul keerulisem hinnata kui kunstniku puhul, sest kuraator ei loo ju residentuuris olles kindlaid teoseid, pigem on olulised kontaktid, millest hiljem võivad areneda koostööprojektid ja näitusekutsed. Selles mõttes on minu jaoks olnud kõige tulemuslikum viibimine Varssavis, Austrias ja USAs.
Marge Monko (MM): Olen osalenud ProHelvetia residentuuris Šveitsis Bernis, Kulturkontakti residentuuris Viinis ning nagu Rael, ISCP residentuuris New Yorgis. Selle aasta aprillis olin Hong Kongis sealse näituseruumi Para Site kutsel. Kõik need residentuurid on olnud üsna erinevad ja tegelikult keeruline on nende kasulikkust hinnata. Residentuur võib olla kasulik mitmel moel – uute impulsside, loomingus edasi jõudmise või professionaalsete suhete loomise mõttes, aga ka näiteks uute sõprade leidmise osas.
ISCP residentuuri New Yorgis valitakse juba tunnustatud kunstiprofessionaale. Mida residentuur teile juurde andis?
RA: USAs keskendusin eelkõige ekspositsioonide vaatamisele. Käisin süstemaatiliselt läbi galeriisid ja muuseume, vaatasin performanceid, osalesin seminaridel ja konverentsidel. Uurisin, mida on publitseeritud, kuidas on korraldatud publiku- ja haridusprogramme või meediatööd. Ühesõnaga kogusin infot, ideid ja mõtteid.
MM: Sain tegeleda teemaga, mis mind huvitas ja kasutada ressursse, mida kohalik kontekst pakub. Üks residentuuri eesmärk oli töötada ka Columbia ülikooli haruldaste raamatute kogus, kuna seal leidus Frank L. Baumi 1900. aastal välja antud raamat The Art of Decorating Dry Goods Windows and Interiors. Sealt leitud materjalid inspireerivad mind praeguseni. Tutvusin uute inimestega ja leidsin ühe väga hea sõbra. Kohtusin ka mõne kuraatoriga, aga kuna minu resideerumisperiood jäi augustisse, kus inimesed on enamasti linnast ära, siis jäi stuudiovisiite veidi väheks. Samal ajal toimus NY Art Book Fair, kus osales kirjastus Lugemik. Väga oluline oli, et sain ka ise kohal olla, kui minu uut trükist esitleti.
Mida annavad kunstnikule või kuraatorile residentuurid just sellistes metropolides nagu New York?
RA: New York on nii rikas ja mitmekesine, et nädalakahega seal tegelikult väga palju ei jõuagi. Jõuab küll midagi endasse ahmida, aga mitte seedida. Loomulikult kohtusin kuraatoritega, vaatasin-kuulasin nende tegemisi. Millest on mul endal kahju, on see, et väga palju stuudiovisiite polnud võimalik teha. Keeruline on saada nii-öelda tänavalt kontakti tippkunstnike või kuraatoritega. New Yorgis on aeg raha. Kõigil on äraelamiseks mitu töökohta – kõik jooksevad, ajavad asju ja niisama oma tegemiste tutvustamiseks kokku ei saa. See on väga erinev Euroopast. New Yorgis peab keegi tutvustama ja kontakte vahendama ning kõik lepitakse nädalaid enne kokku.
MM: New York oma mitmekesisuses on muidugi tohutult põnev. See on täielik privileeg samal ajal seal töötada ja suurlinnaelu kogeda. Mingisuguse mõõtkava paneb see ka paika. Ehkki skeene ja konkurents on seal kordades suurem, on ka võimalusi rohkem. Samas tean nüüd, mis on mis ja enam ei tundugi näituseuudiseid lugedes seal toimuv nii abstraktne ja kättesaamatu. Teisest küljest paneb pikem viibimine New Yorgi suguses linnas hindama neid mugavusi ja elukvaliteeti, mis meil Eestis on.
Milline on olnud tagasiside teie töödele või töömeetodile residentuuri (de)s? Kas Eesti taust on kuidagi kasuks tulnud?
RA: Kuraatori töömeetod on üsna universaalne – näitusekülastus, stuudiovisiit, kohtumised institutsioonides, kataloog. Midagi väga spetsiifilist siin pole. Ja kui alguse saab mõni huvitav koostöö, siis see ongi töövõit. Näiteks 2010. Aastal USAs viibides lõin olulised kontaktid Tartu kunstifestivali Art Ist Kuku Nu Ut võtmenäituste korraldamiseks – külastasin Marina Abramovici galeriid ning kohtusin kuraator Chris Fitzpatricuga, kelle Tartusse näitust tegema kutsusin. Oma tausta ma eriti kusagil ei rõhuta, suurtes ja kaugetes kontekstides ei ütle see kellelgi midagi. Lihtsam on end identifitseerida idaeurooplasena, sest sel on vestluspartneri jaoks mingi sisu. Vähemalt minu kogemus on selline, et seda vähest aega, mis stuudios või galeriis kasutada on, pole mõtet kulutada geograafia- või kultuuriloolisele loengule.
MM: Mina tutvustasin oma pooleliolevat tööd ISCP salongis. See on iga kahe nädala tagant toimuv sündmus, kus residendid oma töid näitavad. Tagasiside oli väga asjalik ja kasulik. Kuna ma otseselt ei tegele oma loomingus Eesti kontekstiga, siis pigem oli Eesti taust oluline teiste jaoks – kuna väga vähesed teavad Eestit, veel vähem siinseid kunstnikke, siis on väga oluline, et tekiks arusaam, et me ka eksisteerime ja meil on oma kunstiväli, kus tegutsevad huvitavad kunstnikud.
VES/kul.ee
