Kuhu küll kõik Eesti lapsed said?

Eestis on viimasel aastakümnel kombeks vabariigi aastapäeval hiites käia, inimesed võtavad sel päeval sinimustvalged ning jagavad esivanemate hingedega tänutunnet vabaduse eest ja kutsuvad vabaduse eest võidelnuid pidusöömaajale. Küpsetatakse kaasa korvitäis kõige maitsvamat maatoitu, leiba ja pirukaid, kooke ja kukleid. Ja lausutakse häid loitse vabariigi kestmiseks ja vabaduse hoidmiseks. Ma ei mäletagi, millest see lippudega hiide minemise tava alguse sai, võibolla sellest, et meie presidendid mitte kunagi aastapäeval hiiepaikades ei käi, ainult paraadil ja ballil, kirikus ja Toompeal komandandi aias. Aga eks needki ole omamoodi pühapaigad, aga rahvas, kes end maarahvaks peab, võiks ka sel päeval hiiesaludes käia. Ehk järgmine president võtab selle sammu ette?

Teisipäeval oli tuisujärgne ilm, midagi sellist nagu samal päeval lumetorm New Yorgis. Eestlane ainult mühatab sellise ilma peale, tuiskab küll, aga pole vähemalt niipalju külma kui terve jaanuarikuu. Nii minagi, soojad riided selga, lumelabidas ja kohv-kiluleivad kaasa ning rännuteele Võrumaa maakodus suitsusauna taga asuva iidse pühapaiga Tammetsõõri poole. Seekordseks kaaslaseks oli mul taas laulja-loitsija Anne Maasik, kes Nipernaadi filmi „Rändaja õhtulauluga“ suureks loonud ja laulnud. Oleme juba mõnda aega veeretanud mõtet otsida üles ja luua uusi loitsusid, mis aitaks ravimtaimedel vägevamalt toimida. Sõnu, mida teadsid ja laususid meie esiemad.