Kristel Vilbaste, [email protected]
Tänavune kevad on olnud Eestis külm ja põuane. Aga nüüd keerati taevakraanid äkki lahti. Vett tuleb küll rahe ja paduvihmana, vikerkaare ja äikesepauguga. Umbes niisamasugune on olukord meie poliitilmas – pikalt on inimesi kuivatatud energiahindadega, selmet vähendada aktsiise ja käibemaksu, on valitsus loonud arutud kompensatsioonimehhanismid, võtnud nende arvutamiseks isegi tööle terve armee inimesi ja see on viinud Eesti inflatsiooni rekordtasemele, millist isegi vana maailm näinud pole. Aga ei paugu äikesena mitte rahvas, vaid peaminister laseb partneri ministrid lihtsalt lahti ja nüüd püütakse erinevat värvi parteidest kaunis vikerkaar kokku panna.
Ja ei suuda keegi enam uskuda, et lähiajal poliitikas see vikerkaaresild sõlmida suudetakse, eelkõige aga sild maksumaksjate ja poliitikute vahel. Ehk on loodusel õpetust pakkuda? Vihm on metsade ja põldude vahel pannud voolama ka kõige pisemad ojad, see paneb metsas konnates mõtlema ammuunustatud sildadele. Rippsildadele. Sellistele, mis on ehitatud ühenduse loomiseks paikadesse, kuhu püsivaid sidemeid luua ei saa.
Rippsildadel olen rippunud oma elus palju, seda nii meie Eesti jõgedel kui ka kaugetel kõrgete mägede vahel. Et mu tasakaalumeel ei tööta eriti hästi, siis pole see mulle küll kunagi meeldinud.
Lapsepõlvest on meeles isaga üle Viljandi rippsilla minek ja õpetus, et seal ei tohi sõdurid marsisammu astuda, sest siis purunevat sild resonantsi tõttu. Igatahes hakkas sild kahtlaselt kõikuma ka siis, kui vennaga sealt üle jooksime.
Viljandi sild ongi vist Eesti üks tuntuimaid – selle raudkonstruktsioonid kinkis 1930. aastal linnale Tarvastu mõisnik Karl von Mensenkampf. Tegelikult asus 1879. aastal Riias valmistatud sild algselt Tarvastu vallikraavil, kus see kergendas Tarvastu mõisniku von Mensenkampfide pereliikmete juurdepääsu linnuse varemetes asuvale kabelile. 1931. a. paigaldati 50-meetrine sild Viljandi lossimägedesse üle suure oru, mille sügavus on 15 meetrit. 1995. aastal renoveeriti sild Viljandi Rotary Klubi eestvedamisel selliseks, nagu me praegu teda näha võime.
Rippsild leiutati rohkem kui tuhat aastat tagasi, algselt valmistati neid rotangpalmist, bambusest või nahast. Kõige vanemad raudkettsillad teatakse asunud muistses Hiinas: 206 aastat enne Kristust ehitatud Fanhe sild ja 450 aastat hiljem Jangtse jõele ehitatud Xilini kuristikku ületavate silla kandurid olid tõenäoliselt terasketid.
Muidugi ei ole Eestis nii suuri jõgesid ega ka võimsaid sildu. Aga ka Maarjamaa mehed on sillaehitusse pannud oma käteosavust. Enamasti on need ehitatud üle jõe minekuks ning naabertaludega asjaajamiseks, aga näiteks Haanjas Trolla külas olevat rippsild, mille ehitanud sepp Jaan oma kallimale küllaminekuks.
Just selliseid romantilisi sildu leiame enamasti linnadest ja mõisate juurest. Lisaks Viljandile on uhked sillad veel Võrus Roosisaarele minekuks, Põltsamaal paigas, kuhu ehitati Põltsamaa esimene kirik, Tallinnas Botaanika aia juures Pirita jõel. Linnade rippsillad on hästi renoveeritud. Mustvees on üle Mustjõe koguni 3 rippsilda.
Kui palju on siis ikkagi Eestis rippsildu kokku? Olen neid loendanud oma sõpradega ja saanud kokku 44 tükki, aga mulle tundub, et neid on enamgi. Mõned küll üsna armetus seisus.
Soomaa kandis on neid 12. Pärnu jõel 6: Kurgjal (moderne autosild), Samlikul, Vihtras, Rahnojal, Kavasoos (ei kasutata enam), Jõesuus; Navestil 3: Saarmakose ja Aesoo (taastatud kõrval oleva talu poolt), Viiral sama arhitektuuriga, nagu Jõesuus, ilmselt parimas seisukorras jalgsikäidavatest; Raudna jõel 1: Karuskosel (ilma käsipuudeta, aga igapäevases kasutuses); Vändra jõel (ühe talu käsutuses), Kõpu asulas ilus sild üle järve ja Halliste jõel Läti külas olev sild, alles vaid postid.
Aga rippsildu on veel Keila-Joa pargis, Kalmetu müüri juures Setomaal, kaks silda Kehras, Audru mõisa pargis, Jägala rippsild, Vääna-Jõesuus, Lüganusel kiriku ja vabadussõja ausamba vahel, Loo jõel, Kirna õpperajal, Valgemetsas viib rippsild Alliku kalju juures otse allikale, Lammasmäel, Tiduveres ja Teenusel Vigala jõel, Kiigesaarel Velise jõel, Neeme külas, Kotkal Valgejõel, Röa külas Keila jõel, Vastseliinas, Mustojal ja Altjal, Andineemes ja Joaveskil.
Narva jõel on paiknenud Kreenholmi rippsild, mis praegu traataia taga, üks vanem elanik pajatab: ”Narvas, Kreenholmi saarelt Parusinkale (praegu Venemaal, Jaanilinna linnaosa) viis rippsild. Ei teagi, millal ta ehitatud oli, aga kindlasti ammu ja esimese Eesti Vabariigi ajal oli ta juba olemas. Seda kasutasid Nõukogude Liidu ajal väga paljud jalakäijad. Enne silda oli ilus trepp, mis laskus sillale. Selle astmed olid madalad. Trepi mademetel müüsid eidekesed sihvkasid, lilli ja aiasaadusi. Sild kõikus ja paremat kätt sillast jäi võimas Narva kosk. Selle pritsmed jõudsid sillani ja siis oli tunne, nagu läheksid läbi sametise udu. Väga tihti oli seal ka vikerkaar ja vahel hüppasid lõhed astangust üles.”
Ja lõpetuseks tahan rääkida oma ema loo Võiera koolimaja rippsillast, mida lapsena palju kordi kuulsin.
Kui mu ema suunati peale Pedagoogilise Instituudi lõpetamist 1950ndate lõpus Pärnumaale Võierasse õpetajaks, siis oli tema esimeseks proovikiviks just rippsilla ületamine. Koolimaja asus ühel Pärnu jõe kaldal, õpetajate korterid asusid teiselpool jõge. Ema jutustab, kuidas esimesel koolipäeval läks ta üle rippsilla koos koolidirektoriga. Hirm oli südames, sest ujuda ta ei osanud ja sild oli kahtlaselt ühele poole kiiva, lauad veidi mädad ja osa trosse kadunud. “Aga kuidas sa jääd esimesel koolipäeval kooli hiljaks!” Ka peale tunde tagasi tulla oli veel hirmus ja paar kolm korda veel. Aga hiljem ta harjus, õppis ära tasase ja ühtlase sammu. Mõni aeg hiljem läks juba öösel rongi pealt tulles pimedas ja vihmasajus, kohver näpuotsas, üle kõikuva silla.
Mis muud soovida eesti rahvale võidupüha eel, kui otsida üles oma mõttelised rippsillad ning luua ühendused rahva ja valitsuse vahel, isegi kui need sillad esialgu veidi kõiguvad.
