Justiitsminister Urmas Reinsalu algatatud kommunismikuritegude keskuse moodustamise ühisavaldusele kirjutas 20 osalejast alla ainult kaheksa.
Veel enne, kui augusti eelviimasel nädalal Tallinnas toimunud kommunismikuritegude konverents ja mälestustseremoonia kätte jõudsid, pälvis avalikkuse tähelepanu Kreeka justiitsministri keeldumine kohtumisel osalemast. Eestis tekitas tõsisemat meelehärmi keskerakondlasest riigikogu liikme Oudekki Loone avalik tänukiri kohtumist boikoteerinud justiitsministrile Stavros Kontonisele, misjärel võtsid paljud avaliku elu tegelased mõõtu kommunismi ideoloogia lahkamises.
Tulise arutelu taustal jäi märkamata, et Euroopa Liidu justiitsministeeriumite esindajate kohtumisel võeti vastu ka ühisavaldus, milles teavitati rahvusvahelise kommunismikuritegude keskuse moodustamise initsiatiivist. Avaldusele kirjutas alla aga ainult kaheksa riiki: peale Baltimaade veel Poola, Tšehhi, Ungari, Slovakkia ja Horvaatia. 12 riigi esindajad, kes olid Tallinnasse küll kohale tulnud, ei soostunud sellele oma poolehoidu näitama. Peale Kreeka jäid kohtumisest sootuks kõrvale veel kaheksa riigi esindajad.
Juhtunut võib nii diplomaatiliselt kui ka poliitiliselt pidada läbikukkumiseks ja Eesti EL-i eesistumise suureks äparduseks. Kümme aastat Euroopa Komisjoni voliniku ja asepresidendi ametit pidanud Siim Kallas ütles, et kui sellist ühisavaldust tahetakse teha, peab ettevalmistustöö olema põhjalik. Tuleb teha palju musta tööd ja väga hoolikalt uurida, kuidas teised algatusse suhtuvad. „Kui on selge, et toetust ei tule, jäetakse tavaliselt asi katki,” märkis ta, lisades, et siis lükatakse avalduse vastuvõtmine lihtsalt edasi. Oma aega ootavaid avaldusi olevat Euroopas palju.
Kui aga avalduse vastuvõtmise tahe on ikkagi suur, kasutatakse vahel ka teist varianti: avalduse sõnastust muudetakse nii, et järele jääb üldsõnaline tekst, selgitas Kallas. Nii saab see toetuse ja võimaldab avalikkusele jätta mulje, justkui midagi otsustati, kuid tegelikult pole avaldusel mingit tähtsust. „See, et nii vähesed avaldusega nõustusid, on suhteliselt ebatavaline. Mulle ei tulegi ühtegi sellist juhust varasemast meelde,” ütles Euroopas töötades üle 20 eesistumise
näinud Kallas.
Justiitsminister Reinsalu põhjendas väikest toetust sellega, et alla kirjutasid ainult riigid, kes on teinud tihedamat koostööd kommunistlike režiimide kuritegude uurimisel, ja lisas, et toetus oli piisav. Pealegi on teemast huvitatud riikidel võimalik algatusega ühineda edaspidigi. „Huvi on üles näidanud väljastpoolt EL-i liikmesriike ka näiteks Ukraina,” märkis ta.
Põhjuseid, miks riikide toetus nii tagasihoidlikuks jäi, pole aga vaja kaugelt otsida.
Rahvusvahelise kommunismikuritegude keskuse loomise algatust juhib Reinsalu, kelle ministeerium pole spetsialiseerunud diplomaatilisele koostööle nagu näiteks välisministeerium. Justiitsministeerium on valitsuses üks väiksemaid ja väikseima eelarvega. Reinsalul võib küll olla suur tahtmine kommunismikuritegusid uurida, kuid tal pole piisavalt inimesi ega jõudu, et seda ideed Euroopas läbi suruda.
VES/Postimees
