Mida õpib riik ja tema kodanikud raskete aegade kaudu? Pandeemia ränk võim loob paratamatult sügavaid muudatusi inimloomuse põhieeldustes. Igapäevased käitumismustrid, inimeste väärtused ja ühiskonna juhtivad põhimõtted võivad kõik pandeemia tõttu kaduda teadmatusse. Loomulik reaktsioon on mõelda, kas need muudatused on ajutised või püsivad? Sellised kriitilised olukorrad paraku külvavad hirmu ja ebakindlust.
Viimase aasta koroonaviiruse puhkemiskaos kuulub sellesse kategooriasse. Õnneks, vaadates viimase paari kuu jooksul ilmunud teaduslikke tõendeid vis-à-vis vaktsineerimis- ja koroonajuhtumite trendist on lõpuks näha valgust tunneli lõpus.
Ükski olukord ei kesta igavesti ning mõne aja pärast jäävad maskid ja sotsiaalse distantseerumise reeglid ajalukku. Enne kui tormata edasi helgesse tulevikku, tuleks natuke mõtiskleda viimase pooleteise aasta sündmuste üle. Sügav peegeldamine mängib elementaarset rolli kollektiivse vaimse tervise tasakaalustamisel. See aitab inimestel paremini mõtestada elu olemust ja õpetab rahulikku suhtumist rasketesse teemadesse. Tuleb mõelda, arutada ja võidelda selle nimel, et aidata inimestel edaspidi paremini ja targemini elada. Nii sünnivad leidlikud ideed ja lahendused, mis võivad olulist rolli mängida järgmise kriisi ennetamisel.
Üks vähestest võitjatest pandeemia ajal on olnud loodus. Üllatavalt palju tõendeid näitasid, kuidas õhureostus vähenes, loomad said uuesti rahus elada ja erinevad taimed hakkasid kenasti õitsema. Keskkonna positiivsed tulemused ei ole iialgi juhuslikud saavutused. Inimeste käitumismustri muudatused mõjutasid ilmselgelt looduse taasärkamist. Seetõttu iga inimene peaks nüüd enda käest kriitiliselt küsima: mida ma tegin viimase aasta jooksul, mis aitas keskkonda? Kas sõitsid vähem autoga, tarbisid vähem, istutasid uue puu? Peamine õppetund oli see, et mida iganes tegid sellel ajal, peaks edasi tegema. Kui laiemalt vaadelda on jätkusuutliku elustiili peaeesmärk planeeti säilitada mitte vaid endale, vaid enda lastele ja lastelastele. See on õilis missioon, mille poole peaksime kõik oma igapäevaelus pürgima.
Viimase aasta võitlus koorona vastu tõi välja, kuidas terve maailm võitles ühise vaenlase vastu. Ükski inimene, sõltumata oma vanusest, soost, rassist, usust või majanduslikust olukorrast ei olnud kaitstud viiruse eest. Kõik inimesed olid absoluutselt võrdsel tasandil. Selline võitlus osutus üpris harukordseks, kuna läbi ajaloo on inimesed harjunud võitlema teineteisega ja teiste gruppide vastu. Sellel korral vaenlane oli nähtamatu ja kiire, kuid õnneks siiski mitte võitmatu. Erakordsel tasandil ühise vaenlase võim galvaniseeris terve inimkonna erilisse koostöösse sama eesmärgi nimel.
Psühholoogia näitab, et kui võidelda koos teiste inimestega, siis kipub tekkima nende inimeste vastu lugupidamine ja austus. Sõdurid jõuavad koju sõjast mitte võõrastena, vaid vendadena. Just sellel printsiibil peaks ühiskond edasi liikuma: üheskoos kõik koos! Isiklikud vimmad, riiud ja kaklused jäägu minevikku, aega, kui viirus hakkas kogukondi hävitama. Piltlikult öeldes, kui oleme kord elevandiga võidelnud ja hakkama saanud, miks siis uuesti hakata võitlema sääskedega.
Pandeemia õpetas meile: laienda silmaringi, ava oma süda, näita kaastunnet ning ohjelda egoistlikke mõtteid. Kuldne küsimus: kas see õppetund kestab?
