Anne Veesaar Koidulana New Yorgi Eesti Majas. Veel pilte VES Facebooki lehel, autor Siiri Lind
Neljapäeval, 2. juulil toimus NY Eesti Majas ühemeheteater, mis polnud ainult huvitav teatrielamus, vaid pakkus ka üllatavalt eripärase õppetüki ärkamisaja ajatajust. Anne Veesaare kehastuses ühe eesti ärkamisaja suurkuju Koidulaga kohtumine tegi ajalooliste mõtteviiside ja olukordade taustal luuletaja elu imeliselt arusaadavaks.
On üks asi kusagilt kirjandusajaloolist loengut lugeda või kuulata, aga hoopis eripärane on näha elu läbi kellegi isiklike kogemuste ja arusaamade. Anne Veesaar, pugedes Koidula kujusse kõigi tema elust teadaolevate andmetega, võimaldas oma tõepärases esituses kohtuda luuletajaga, tutvuda õige lühidalt tema perekonnaliikmete traagilise tagapõhjaga ja kogeda huumoriga põimitud sündmusi ärkamisajamiljöös.
Anne Veesaar Koidulana. Foto: Siiri Lind / VES
Paeluvalt põimis näitleja esitusse anakroonseid märkusi, nagu Koidula mahedas naljatoonis esitletud selgitus, kuidas ja millistele Eesti rahatähtedele valiti eesti ajaloo suurkujude pildid. See tõi hästi päevavalgele ka asjaolu, et erinev reageering naissoo ja meessoo saavutustele/ettevõtmistele ei ole põhimõtteliselt muutunud tänapäevalgi.
Huvitavalt ja osaliselt läbi visuaalse tegevuse manas Anne Veesaare Koidula publiku ette ka usutava pildi oma perenaiselikust küljest, kui ta oli kohtunud ja abiellunud mehega, kes nägi teda kui naist.
Suuremalt jaolt võtsid kaasaegsed meessoo esindajad ilusat noort Koidulat kui intellektuaalset iidolit, kuna ta oma soole ettenähtud tolleagsest kombestikust ebatavalise intellekti ja käitumisega erines.
Samaaegselt sai kuulajaile selgeks, et Lydia Koidula ei soovinud olla ajalugu, vaid tahtis ja tegi ajalugu koos oma ajakaaslastega. Üksikud Koidula poeemid olid hästi valitud ja esitatud, edastamaks Koidula mõttemaailma ja tema rahvuslikku kodumaa-armastust.
Anne Veesaare Koidula viis kuulajad nagu märkamatult arusaamale, et Koidula oma maa ja rahva hingestatud osana toetas “Papa Jannseni” (Voldemar Jannsen) toimetamisi, ergutas rahvuslikku meelsust ja tegevust ning hõiskas kaasa meie ärkamisaja vaimse ühiskonna ettevõtmistes.
Anne Veesaare Koidula esitas koduselt omi mõtteteri, mis pani unustama, et viibisid teatris ja ei suhelnud isiklikult meie armastatud luuletajaga.
Haakus teadmine, et oma hilisema elu perioodil välismaal elanud Koidula oli vast esimene väliseestlane, kes oma sügava isamaa-armastuse, igatsuse ja hingevalu talletas luuleridades, mis räägivad meile põlvest põlve: “Eesti muld ja eesti süda, kes neid jõuaks lahuta!”
Peale etendust vastas näitlejatar hulgaliselt huvitavatele küsimustele. Soovitati, et sellise etteaste pisut lahjendatud versioon nii Koidulast kui ka näiteks Underist võiks väliseesti täienduskoolides suurepärane õppematerjal olla.
Kauakestev aplaus ja sületäis lilli andis edasi teatripubliku tänu.
Aime Andra