Kui kolisin Lõuna-Eestisse, omandasin seal kilplase kuulsuse.
See algas, kui ehitasin oma maja ette puust terrassi, aga esikus ja köögis oli kivipõrand.
Palju ei aidanud kaasa ka, kui järgmisel aastal mu naaber kündis mulle traktoriga kartulivaod.
Ta õpetas, kuidas kartuleid ühejalalise vahemaaga küntud vagudesse panna, ja kui ma sellega valmis olen, siis teda kutsuda vagusid kinni ajama.
Mina aga mõtlesin, et miks oma naabrit rohkem tülitada. Peale täpselt ühe jala laiustesse vagudesse kartulite panekut ajasin labidaga neile mulla peale. Seejärel riisusin terve aia ühetasaseks nagu mingi budistliku liivakunstiteose.
Muidugi, kui mu naaber tuli vaatama, ei näinud ta ühtki kartulivagu ning lahkus pead raputades, tunnustamata minupoolset tahet tema vaeva vähendada.
Tol kevadel pidin väga hoolikalt rohima, et leida, kus kartulid kasvasid ning mul oli tublisti tööd, et teha vahet kartulikasvude ja umbrohu vahel. Tänaseni kerkivad mu aias kartulikasvud enneolematutes kohtades. Ma ei naernud ka, kui üks teine naaber jutustas, kuidas 40ndatel Siberisse saadetud eestlased õpetasid vene talupoegi kartuleid maha panema võrdsete vahedega vagudes, et neid kergemini sügisel üles leida.
Mu mainet ei aidanud ka lugu, kui vahetasin köögi laeakna klaasi ja tellingutelt maha astudes, et oma kätetööd imetleda, kukkusin umbes kolm meetrit ning veeresin köögilaua alla, mis õnneks oli just vabastatud harilikult laual ilutsevast suhkrutoosist ja meepurgist.
Oli jälle kena kevadine päev, kuigi kalendri järgi alles märtsi alguspäevad. Mu saunas on suur ahi, kuna mu äiapapa kasutas seda ka viinapõletamiseks. Ta oli ümbruskonnas kuulus oma parimate viinadega. Ma ei olnud kaua saunaahju kütnud, kuna see võttis isegi suvel umbes 4 tundi, enne kui soojaks läks. Kõik oli talve jooksul kasutamatuse tõttu külmunud. Äkitselt tundsin, et oli aeg kütta ahju. Niisiis eelmisel reedel tundus, et kevad oli Eestis alanud, kuigi rekordilised lumetormid ja lühiajalised külmad ilmutasid end regulaarselt minu endises elukohas New Yorgis ja New Jerseys. Üks mu vana sõber sealt küsis, kus on tõend globaalsest soojenemisest? Neil pole seal nii külmi talvesid olnudki kui viimastel aastatel, jättes veel märkimata mitmed metsikud orkaanid. Ma kommenteerisin Facebook’is, et maailm on suur ja ütlesin, et meie planeedipoolel on rekordiliselt soe talv ja ebatavaline suvi, väljaarvatud muidugi jaanipäev, mis on sageli lollimoodi märg.
Helistasin mõnele sõbrale, öeldes, et kütan sauna, ja kutsusin neid osalema. Mul oli akoholivaba õlu enese jaoks ja harilikud õlled sõpradele. Nad tänasid kutse eest ja mina asusin saunaahju kütmise eeltöödele. Esiteks oli vaja tuli alla saada, mis niiskuse tõttu võttis rohkem aega, kui tahaksin tunnistada, olles kunagi olnud ka skaut. Sageli teen vea, et üks kokkukortsutatud ajaleht puusületäie all on küllaldane tulehakatis, aga kui tuli vaid susiseb, on kindlam kõik uuesti välja võtta, teha väike kuhi kuivadest laastudest ja aegamööda lisada puid. Selle asemel ma viskasin rohkem paberit ahju ja võitlesin füüsikaseadustega, kuni alustasin otsast peale ja sain lõpuks siiski tule käima. Järgmisena vajasin vett. Mul on tiik kohe sauna kõrval, niisiis läksin terrassile, ronisin ettevaatlikult redelist alla ja astusin jääle.
Olin kuulnud, kuidas kalamehi Peipsi järvel sulama hakanud jäält päästeti, niisiis olin ettevaatlik. Kui olin kindel, et jää mind kannab, hüppasin üles-alla, aga jää ei andnud järele. Ronisin tagasi terrassile, et tuua oma “Rubbermaid” panged, mis ostsin eelmisel aastal ja mis olid tugevad ja kerged puhastada. Seda nad olid niikaua, kuni olin jätnud nad veega seisma ja vesi külmus põhjani, ning nüüd olid nad lõhki ja kasutuskõlbmatud. Mul oli 50-liitriline alumiiniumist keedupott, mille põhjas leidus veel vett. Sain selle üsna puhtaks ja tirisin jääle, et täita värske veega. Teine supipott oli kulbiks ja sepavasar jäässe augu raiumiseks. Tundus nagu kogu jää hakkas tiiki vajuma, kui vesi välja purskas. Kiiresti sain poti täis puhast vett ja püüdsin upitada seda terrassile redeli ette.
Rohkem ma ei mõtelnud. Võtsin poti kahest sangast kinni, et tõsta üles, kui jää minu all hakkas vajuma ja mina koos potiga vajusin läbi jää. Õnneks ma ei proovinud seda teha, kui viibisin keset tiiki, kus vesi on üle kolme meetri sügav! Olin äkitselt vööni jääkülmas vees, ikka veel potti käes hoides. Kuidagi sain vee sauna, kus tuli ahjus pragises, aga ei andnud veel sooja. Läksin tuppa, vahetasin riided ja hakkasin maalima, kuni saun valmis. Umbes 4 tunni pärast oli saun ideaalne! Ootasin ja ootasin, aga keegi ei tulnud. Mõtteis olin isegi rõõmus, sest mu viimane veidrus jäi lisamata mu naeruväärsete sündmuste rubriiki, millega see “ameeriklane” jälle hakkama sai. See jääb mu saladuseks!
Viido Polikarpus
