Mida närvilisemad on ajad, seda kergemini madalama valulävega ehk nii-öelda lühema süütenööriga inimesed plahvatavad. Kas nende kannatus õige koha peal katkeb, on sageli tõlgendamise küsimus.
Kujukas näide on Eesti läbi aegade kuulsamaid sportlasi Jaan Talts, kes kõik oma medalid Tartust Eesti Spordimuuseumist kotis koju viis. Esialgu jäi teo põhjendus saladuseks (paneb müüki? demonstreerib valitud külalistele oma 70. sünnipäeval?), aga peagi ütles Talts välja, et annab olümpia- ja muud medalid lastelastele ja viis medalid ära protestiks Eesti Olümpiakomitee tema arvates vale tegevuse vastu.
Miks karistas Talts sellega hoopis teda ikka ja alati austavaid Eesti spordisõpru, kes neid trofeesid enam näha ei saa, on muidugi iseküsimus. Aga mida on siis Taltsi arvates nii karmi karistust väärivalt valesti teinud EOK? Kõigepealt liiga palju andnud raha suusatajatele, lisaks ehitanud Otepääle suusakeskuse ja hüppemäe Eesti kahele suusahüppajale. Ning muidugi andnud vähe tuge Taltsi lemmikala tõstmisele. Kusjuures võib selles väites isegi osa tõde olla, sest suusatajate tulemused on ässade lõpetamiste ning dopinguskandaalide keerises tõsiselt alla käinud (ei maksa rääkida tublidest 40. kohtadest olümpial või MM-il!), Leho Pent võitis aga mullu medali 23-aastaste tõstjate ja Mart Seim tänavu täiskasvanute klassis. Tõsi küll, vaid ühes tõsteviisis ja päris tippudest veel kaugel, aga ikkagi. Et üksik pääsuke ei too kevadet ja suurt laeva on raske pöörata, Talts muidugi ei usu.
Teine Taltsi pahandav faktor (mida oleme kuulnud tema suust juba aastaid) on, et Eesti riik ei austa piisavalt oma sangareid. Talts saab küll olümpiavõitja igakuist pensioni, ta on valitud EOK personaalseks liikmeks, aga olümpiavõitja on pahane, et ei näe spordijuhtide saginat tema 70. sünnipäeva peo ettevalmistamiseks… Nii Talts medalid (mis on tõesti tema omad ja millega ta võib teha mida soovib) kotti pistiski, nii Talts protestiks EOK liikmest lahkub. Groteskiks muudab protesti, et 70-seks saades arvatakse ta sealt vanusega reegli järgi nagunii välja.
Keerulised ajad toovad pinnale muidki probleeme. Näiteks on kunagine edukas korvpallur, ka Euroopa noortemeistriks tulnud Mihkel Tiks kümmekond viimast aastat Krimmis oma lausa Levadia palee lähedases korteris kirjanikupõlve pidanud, nüüd aga plaanib ta kodumaale naasta või maailmas mõne muu sooja kliimaga koha otsida. Sest Venemaal on ta sportlaseelu juba elanud, uuesti ta selle riigi all olla ei taha, paraku Krimmis vist tagasipööret ei tule.
Teine Ukrainas tegutsev Eesti endine spordikuulsus, nii 1980. aastal Moskvas kui 1988 Soulis vasaraheitepronksi teeninud Jüri Tamm (muide, ka EOK mitme tegevuse teemal teisitimõtleja nagu Jaan Talts) seevastu esialgu seal pille kotti ei pane. Tamm, kelle ukrainlannast abikaasa Inna elab koos laste ja lastelastega Tallinnas, on kutsutud Ukraina Olümpiakomitee presidendi legendaarse teivashüppaja Sergei Bubka lähimaks abiliseks ehk peasekretäriks. Eestlane rääkis, et olukord on Ukraina spordis küll seoses riigilt saadava raha drastilise vähenemisega keeruline, kuid esialgu pole veel midagi kavandatust tegemata jäetud ja arvatavasti tehakse ära ka 2015. aasta Euroopa korvpallimeistrivõistluste finaalturniir, kuhu on koha kindlustanud ka Eesti meeskond. Tamm, kelle spordikarjäär sai tuule tiibadesse omal ajal Kiievis õppides, tunneb ukraina rahvaga tõsist hingesidet, väidab tunnetavat maailma läbi oma südame ja on Bubkale tänulik töö eest, kus ta saavat uskumatult palju huvitavat kogeda ning õppida.
Kuivõrd puudutab poliitika meist igaüht näitab see, mis juhtus Tallinna iluuisutaja Natalija Zabijakoga. Meenutame – tema oli see, kellele leiti Venemaalt partneriks Aleksander Zabojev. Iluuisutamises võivad EM-il ja MM-il esineda ka eri riikidest moodustatud paarid, olümpial aga mitte ja nii üritati Zabojevile eriliste teenete (?) eest enne Sotši olümpiat Eesti kodakondsust tekitada. Paraku on Eestil sellega mitu kurba kogemust (kõrgushüppaja Tatjana Kivimägi näiteks, kes sai küll Eesti passi, aga ei kavatsenudki Vene omast loobuda) ja Eesti riigiasutused Zabojevile rohelist tuld ei näidanud.
Järgmised sammud olid ootamatud. Seni Zabojevit kiitnud Zabojako ütles, et noormees on upsakas ja perspektiivitu ning hoopis tema läheb Venemaa (kus tal elavad Sotšis lähisugulased) kodakondseks ning naabermaa avarustest uut paarissõidukaaslast otsima! Ning tekitas selle avaldusega Eestis (eriti ida pool pulbitsema hakanud poliitika taustal) korraliku tormikese. Enne Eesti valitsuse peale Zabojevi tagasilükkamise pärast pahandanud Eesti Uisuliit oli nüüd südamest solvunud Zabijako reetmise üle, rääkides, kui palju tema peale raha on kulutanud ja üldse madu rinnal soojendatud. Mõni treener, kes alguses ütles, et muidugi tüdruk mingu oma sportlikke eesmärke täitma, kuulutas nüüd Natalija Zabijako napilt keskpäraseks, keda kusagil pudrumäed ei ootavat.
Aga olgu lühikeste süütenööride ja poliitikaga selleks korraks kõik. Tundkem rõõmu, et kevad on peagi suveks muutumas ja sport kolib Eestiski staadionidele. Sestap tasub tähele panna, et Maicel Uibo tegi USA-s Athensis kümnevõistluses 8123 punkti, Marek Niit jooksis Fayetteville’is 100 meetrit 10,24 sekundiga ja noorem andekatest õdedest Šadeikodest Grete on samuti Ameerikasse ülikooli läinud ning viis seal oma seitsmevõistluserekordi 5706 punktini.
Enn Hallik,
Pärnu Postimees
