Eestil on keeruline suurte riikide vahel välja paista, aga selle nimel töötab pidevalt palju inimesi, kirjutab Eesti Instituudi tegevjuht Katrin Maiste Äripäevas.
Kõige erilisem on meie keel – eesti keelt õpetatakse ligi 30 ülikoolis ja vähemalt 60 väliseesti kogukonnas. Kultuuripublikut puudutab sageli esimesena muusika, mis ei vaja tõlget. Välismaalast saab üllatada tõsiasjaga, et laulupidu toob ühele väljakule kokku umbes 1/10 Eesti elanikkonnast. Räägime Eesti e-loost ja puutumatutest metsadest, teades samas, et pilt pole alati veatu. Rõõm on kohata mõnes välisriigis Taxifyd ja loomulikult mainime Skype’i.
Nii mõneski suurlinnas on tekkinud Eesti-huviliste ring, kuidas neid kostitada igal aastal uute elamustega? Vajaksime igal aastal mitut head uut filmi, tipptasemel loovinimesi, kes suudaksid oma etteastega paista. ERSO kontsert jätab pikaks ajaks jälje, kuid ühekordsete ettevõtmistega püsivat publikuhuvi tekita, vaja on pidevalt uusi elamusi ja teavet.
Eestit tutvustatakse maailmas mitme paralleelselt kulgeva infotee kaudu. Kergem on minna teid pidi, mil rada ette kõnnitud – strateegiaid, programme, arengukavu – kõik eeldavad korralikku plaani, kus teha vahepeatusi ja kauaks jätkub võhma või kütust. Mõnes piirkonnas pääseb Eesti paremini püünele koostöös naabritega.
Eesti sõnumi edastajad välismaal on saatkonnad, nende kõrval EASi esindused, kultuuriinstituudid, ülikoolid ja väliseesti kogukonnad. Esimesed vahendavad peamiselt ametlikku teavet, teised on valdkonna või rahvadiplomaatia edendajad. Lisaks jagavad teavet meie riigist välismaal kohalikud estofiilid, õppejõud, äriinimesed.
Osa välismaalasi oskab eesti keelt: neile on kättesaadavad eestikeelsed veebilehed, telesaated, portaalid. Ideaalis võiks just seda kaudu liikuda teave Eestis toimuvast edasi välismeediasse. Ei saa aga eeldada, et kõik estofiilid on ajakirjanikud, youtuberid või reporterid. Kuid nemad edastavad sõnumeid oma valdkonnas, tuttavate ja kolleegide seas, mis toimib ehk kõige parema Eesti tutvustusena.
Välismeediasse jõudmiseks on vaja erilisi uudiseid või häid kontakte. Enamasti mõlemaid. Peame üldjuhul oma sõnumi tõlkima, arvestades sealjuures, et inglise keele kõrval ootavad mitmed rahvad, et nende poole pöördutaks nende emakeeles. Ingliskeelse sõnumiga saab hakkama paljudes kohtades, kuid Pariisi, Madridis ja mandrieuroopa pealinnadest kaugemal jäävates linnades vajame kohalikus keeles materjale. Tõlgetega astume Eesti tutvustamisel geograafiliselt mitu sammu edasi.
Eesti Instituudi kõige populaarseim trükis “12 küsimust Eesti kohta” on tõlgitud 12 keelde, mh itaalia, hiina, poola ja portugali keelde. Sealt on pärit ka jääkarude küsimus.
Eesti Instituut 30. Lennart Meri kutsus 1988. a. kokku mõttekaaslased, kellega koos pandi alus Eesti Instituudile, see asutati ametlikult 1989. aastal.
