Vist pole ükski Eesti sportlane kodumaa kirjutavas ja rääkivas pressis viimasel ajal sedavõrd palju aega ning ruumi saanud, kui ameerika jalgpalli profiliiga NFL drafti teises ringis Cincinnati Bengalsisse valitud Margus Hunt. Tuletati meelde, kuidas vägilasekasvu poiss 2006. aastal kergejõustiku-noorte maailmameistrivõistlustel kettaheite (sel alal tegi noorte ilmarekordeidki) ja kuulitõuke võitis, analüüsiti Hundi võimalusi oma rollis NFL-is läbi lüüa, vaeti ta võimaliku palga numbreid (keda siis raha ei huvita!), räägiti ema ja sõpradega. Ei tuletatud meelde mõnda ta noorusrumalust Eestis, aga praegu poleks vist paslikki.
Mihkel Roos käis Hundi eel
Lugu on selles mõttes väga huvitav, et Ameerika mandril võib-olla uskumatu, aga Eestis ei teata ameerika jalgpallist praktiliselt mitte midagi. Nagu kogu Euroopas ja võib öelda, et ka mujal maailmas, mängitakse Eestis seda, mida USA-s socceriks kutsutakse. On muidugi lausa imelik, et eestlased ameerika jalgpalli varem pole üles leidnud, mängib ju Tennessee Titansis ammu eestlane Mihkel Roos, Taeblas sündinud, kümneaastasena Ameerikasse kolinud ja viimatise lepinguga 50 miljonit dollarit teeniv (seega rikkaim eestlasest sportlane!) äss.
Nii või naa, alles nüüd Hundi-maania käigus hakkasid Eesti lehtedes ilmuma arglikud juhised sellest pealtnäha robustsest, jõulisest ja nüanssidelt keerulisest mängust veidi aru saamiseks. Alles nüüd hakatakse Eestis uurima, millal algab ja lõpeb NFL-i hooaeg, ja mis kell kusagil tele- või netikanalis mängu näeks.
Aga teatud üllatusena ei ole Eesti sellest mängust siiski absoluutselt puhas. Taseme vahe USA proffidega on muidugi mõõdetav mitte sentimeetrite, vaid trammipeatustega, kuid fakt jääb faktiks – juba enam kui viis aastat tegutsevad Eestis ameerika jalgpalli meeskonnad Tallinna Torm ning Tartu Titans!
Soomes mängitakse seda mängu rohkem ja nii osalesid Torm ning Titans 2009. ning 2010. aastal Soome II liigas. Külas on käidud ka lätlastel, enamiku mänge nende Riga Mad Dogsi ja Saldus Warriorsi vastu Tartu Titans võitis.
Saab nüüd näha, kas tärkab Eestis ameerika jalgpalli meeskondi nagu kevadlilli soojas vihmas. Saame näha, kas tekib selle ala teoree-tikuid. Äkki koguni veel noori mehi, kes rikkaks ja kuulsaks saamise himus Ameerikasse Hundi ja Roosi teed jätkama lendavad.
Ameerika annab sportlasele ja võtab temalt ka
Mis puutub Ameerikas õppimisse ja sportimisse, siis valitsevad sel teemal Eestis ammu vastuolulised meeleolud. Mõnel alal, näiteks tennises, on eestlasi kümneid USA-sse arenema läinud, välja pole seal tulnud midagi head kellestki. Mõnel teisel alal, näiteks ujumises, edenetakse aga Ameerikas hästi – viimased head näited on Euroopa medalistid õde-vend Triin ja Martti Aljand. Kergejõustikuga on nii ja naa. Kunagine kaugushüppe ja viievõistluse tipp Anu Kaljurand pühendus omal ajal spordi asemel õppimisele, samamoodi on tõelise sporditipu kättesaamatut kõrgust adudes kaalukausid seadnud mõned teisedki eestlased. Sprinter Marek Niit paugutab küll soojas kliimas ja väga heades treeningtingimustes Ameerikas kevaditi vaimustavalt, aga siis, kui Euroopa või maailmameistrivõistlused tulevad, on välejalg kas tühi või vigastatud. Või siis ei luba USA ülikoolide omapäraselt jäik süsteem teda lihtrahva sekka. Muide, Niidu kõrval on Ameerikas uus Eesti kergejõustikutalent. Tema nimi on Maicel Uibo, pärit on ta Põlvast, tänavu hämmastas ta kõiki 8223 punktiga kümne-võistluses. Nüüd on sellest rohkem tehtud, aga tükk aega oli see koguni maailma hooaja parim summa! Eks näis, mis Uibost tuleb, ja kas kauged pilgud õiged on, aga igatahes sai ta juba kodumaa treeneritelt hoiatusi, et peab end USA ülikoolispordi „hakklihamasinas“ proovima terve ja värske hoida. Noorel mehel veel terve karjäär ja hooaeg ees, lõhkuda pole mõtet.
Kaia Kanepi paneb taas endast kõnelema
Eesti tennisist Kaia Kanepi tuli kannaoperatsioonide järel tagasi väljakule, jõudis tugeval Estorili turniiril Portugalis poolfinaali, ja on maailmas esiviiekümne piiril. Eesti tennisenaiskond kukkus paraku Fed Cupi teisestki liigast välja, kuna aitamas polnud ei Kanepit ega Anett Kontaveiti. Alles hiljuti mängiti maailmaliigas, nüüd ollakse mudaliigas.
Negatiivse poole pealt tutvustasid Eesti sporti hokimehed, kes said kõigepealt MM-i esimese divisjoni B-liiga turniiril rea suuri kaotusi ja kukkusid veel aste madalamale. Siis jõid „vägilased“ end täis, Tallinna lennujaamas avanes rahvale nende saabumisel inetu pilt. Kuus vene nimega hokimeest said pikad karistused, mitu selleks turniiriks Eesti meeskonda palutud profisuhtumisega mängijat ütlesid, et nemad enam selle tsirkusega kaasa ei tee.
Rõõmustav pole ka Valgast tulnud uudis. Nimelt jättis Eesti läbi aegade parim maratonijooksja, Euroopa hõbedamees Pavel Loskutov kodulinnas õpetaja- ja treeneritöö ning kolis perekonna toitmiseks Norrasse ehitajaks.
Enn Hallik,
Pärnu Postimees
