Paistab, et praeguse seisuga on saada olnud kaitseväe endised kõrged ohvitserid lisaks neile, kes juba on riigikogus, osanud endile leida erakonnad, mille nimekirjades märtsis kandideerida.
Neil on ühine kogemus kaitsejõudude loomisel, ülesehitamisel ja planeerimisel. On lausa üllatav, kui palju on Eestil kindraleid ja eriti kolonele, keda praegu jätkub igasse tele- või raadiosaatesse kommenteerima sõda Ukrainas.
25 aastat kaitseväes teeninud brigaadikindral Aivar Jaeski valis sotsid, sest nägemispuuetega laste vanemate liidu juhtimisest on tal kokkupuuted sotsiaalvaldkonnaga.
Kaitseliidu taasasutaja, Kalevi pataljoni juhtinud ja hiljem peastaabis töötanud Hannes Toomsalu astus Isamaasse, kuna peab ennast konservatiiviks.
Reformierakonna ridadesse lisandus endine mereväe ülem ja Kaitseliidu peastaabi ülem Igor Schvede, kes on olnud Eesti esindaja Euroopa Liidu ja NATO juures. Tema rõhutab, et riigikaitse lähenemine peab olema üleparteiline.
Kaitseväe peastaabi endine ülem kindralmajor Neeme Väli astus Keskerakonda, kuna Reformierakonna jutupunktides julgeolekupoliitika puuduvat.
Reformierakonna ridades soovib kandideerida eelmine Kaitseliidu ülem kindralmajor Meelis Kiili.
Isamaa toob Tallinna kandideerima Euroopa Parlamendi liikme, endise kaitseväe juhataja Riho Terrase, kes valituks osutumisel Brüsselit Tallinna vastu ei vaheta, küll võib temast abi olla erakonnale häälte kogumisel.
Vanad kalad on Reformierakonnas Ants Laaneots, EKRE-s Alar Laaneman ja Leo Kunnas, kes kõik sihivad uut mandaati. Peale selle on riigikogulaste hulgas omajagu politsei- ja piirivalveohvitsere.
Võib öelda, et „top brass“ on valimistel korralikult esindatud. Praeguses olukorras ei olegi Eesti julgeolekualase teadmise koondumine parlamenti paha, see peaks aitama langetada põhjendatud ja kaalutletud otsuseid riigi kaitseks. Edaspidi võib hakata tundma andma see, et sõjaväelise taustaga riigikogulased on sageli n-ö ühe teema mehed ehk laiem ühiskonnakäsitlus võib neile keeruline olla.
Kalev Vilgats, ajakirjanik