80 aastat suurpõgenemisest: Minna ei tahtnud, jääda ei saanud
Aastail 2012-2018 realiseerisid ajakirjanikud Enn Hallik ja Tiit Lääne oma missiooni raiuda raamatuisse isamaalt lahkunud eestlaste lugusid ja kinkida need Eesti riigile 100. sünnipäevaks.
2018. aasta 31. detsembril andsidki nad oma kuueköitelise uurimustöö president Kersti Kaljulaidile.
Valdav enamus 130-st põgenemisloost puudutas 1944. aasta traagilist sõjasügist ning kuna tänavu saab sellest mööda 80 aastat, siis on väga õige aeg neist aegadest ja inimestest taas rääkida. Olgu see jätkuv kummardus eestlase elujõule! Üks õige eestlane on nagu laste jonnipunn – pane pikali, palju tahad, ikka tõuseb püsti!
Kui Juta Kurmani 2013. aastal tema New Yorgi Queensi linnaosa kodus külastasime, oli ta juba peaaegu 101. Kuulmine hea, mälu ja energia eeskujulik, ainuke mure oli tasapisi kaduv silmavalgus. Mis tegi Jutale seda enam meelehärmi, et takistas aastate koormale vaatamata toimekal naisel üht kallist tegevust.
„Käin igal kolmapäeval New Yorgi Eesti Majas eesti keelt õpetamas. Räägin võõrsil kasvanud eestlastele ja eestlastega abiellunud muulastele, et eesti keel on maailma ilusaim. Käin seal, kuni elan, aga tundi minekuks, mis tähendab tunnikest metroos ja lisaks jala käimist, on nüüd juba abilist vaja,” tunnistas Kurman.
Juta oli läbi elu energiline tegutseja, kohati ka käre.
