Vanemad peavad Eestis sündinud ja kasvanud lapsele taotlema riigis viibimiseks elamisluba.
Olen tegelenud ühe kodakondsuse juhtumiga, kus Eestis sündinud ja eesti keeles õppiv 12-aastane Maria (nimi muudetud – J. O.) on jäänud meie jäiga kodakondsuspoliitika hammasrataste vahele ning teda ähvardab Eesti kodakondsusest ilma jäämine.
Maria vanemad olid lapse sünni hetkel määratlemata kodakondsusega Eesti elanikud ehk nn halli passiga. Vastavalt seadusele taotlesid nad oma tütrele lihtsustatud korras Eesti kodakondsust ja ta sai selle 2001. aastal. Mõni aasta hiljem otsustas isa vahetada ebakindla halli passi staatuse kindlama vastu ning astus Venemaa kodakondsusesse. Levinud praktika kohaselt soovitas Venemaa saatkonna konsul isale võtta Venemaa kodakondsus ka tütrele. Erilist vajadust perekonnal selleks küll ei olnud, kuid saatkonnast kinnitati, et Maria Eesti kodakondsusest ei teki mingit probleemi – saate lihtsalt viisavabalt Venemaal sugulastel külas käia. Ja nii võetigi lapsele peale Eesti kodakondsuse ka Venemaa kodakondsus, teadmata, mida ütleb selle kohta seadusandlus.
Teadmatuses vanemad
Juhtum iseenesest ei ole ainulaadne – paljud inimesed soovivad endale kahte kodakondsust, et viisavabalt teistesse riikidesse reisida, seal elada või lihtsamalt vara omandada. Inimesi, kellel on peale Eesti kodakondsuse ka mõne muu riigi kodakondsus, on meil kokku üle saja tuhande. Enamikul juhtudest hoitakse teise kodakondsuse olemasolu Eesti riigi eest salajas ning elatakse muretult kahe passiga.
See juhtum on aga mitmes suhtes eriline. Vanemad ei olnud teadlikud topeltkodakondsuse keelust. Seda tõestab asjaolu, et 2013. aastal lapsele Eesti passi uuendama minnes esitas ema passiametnikule lisaks aegunud Eesti passile ka Vene Föderatsiooni passi, mis selleks puhuks sahtlist välja tõsteti.
Suur oli perekonna üllatus, kui uue Eesti passi asemel said nad politsei- ja piirivalveametilt (PPA) hoopis kirja, mis teatas Maria suhtes alustatud „Eesti kodakondsuse kaotanuks lugemise menetlusest.” Teisisõnu öeldi perele, et Venemaa kodakondsuse võtmisega olevat 12-aastane laps loobunud oma isa teo tõttu vabatahtlikult Eesti kodakondsusest.
Perekonnale seati ka ultimaatum. Kuu aja jooksul tuleb politsei- ja piirivalveametile esitada tõend, et taotletakse Maria vabastamist Venemaa kodakondsu-sest. Vastasel juhul kaotab ta Eesti kodakondsuse ning vanemad peavad Eestis sündinud ja kasvanud lapsele taotlema riigis viibimiseks elamisluba.
Loobuda ei saa
Olen oma töös kokku puutunud ka teiste sarnase kirja saanud inimestega. Üldjuhul nad ei suuda mõista, kuidas saab riik öelda inimesele, kes on olnud aastaid Eesti kodanik, et nüüd jääd sa kodakondsuseta ning asu aga heaga elamisluba taotlema, kui tahad siin – oma kodumaal – elada. Enamasti pettuvad nad sügavalt oma riigis.
Maria juhtumi teeb eriliseks veel see, et vanemad ei löönud pettunult käega. Nad tunnistavad oma teadmatust ning viga Venemaa kodakondsuse võtmisel ning tahavad väga, et Maria jääks edasi Eesti kodanikuks ning seoks oma tuleviku meie riigiga. Seepärast võtsid nad pärast PPA kurja kirja kohe ühendust Venemaa saatkonnaga ja palusid Maria naaberriigi kodakondsusest vabastada.
Siin tabas neid järgmine üllatus. Vastavalt Venemaa kodakondsusseadusele saab lapse puhul Venemaa kodakondsusest loobuda üksnes siis, kui üks vanematest on Venemaa ja teine vanem muu riigi kodanik. Maria peres on aga isa Venemaa kodanik ning ema jätkuvalt määratlemata kodakondsusega, mis tähendab, et nad ei vasta seaduse nõuetele. Seega ei võeta neilt Venemaa kodakondsusest loobumise avaldust vastu kuni lapse täisealiseks saamiseni.
Politsei- ja piirivalveamet on esitanud nõudmise, mida perekond ei saa endast mitteolenevatel põhjustel kuidagi täita. Kuna meie seadused ei võimalda riigil olla selles küsimuses paindlik ning läheneda igale juhtumile individuaalselt, siis jääb Maria lähiajal Eesti kodakondsusest lihtsalt ilma.
Arvan, et selline riigipoolne käitumine on sügavalt väär, kuna sisuliselt karistatakse last vanemate tegude eest. Me jätame siin kasvanud inimesed Eesti kodakondsuseta ja anname nad sisuliselt ära naaberriigi kodakondsusesse. Taoline poliitika taastoodab ühtlasi teise riigi kodanikke, sest Venemaa kodaniku laps on omakorda sünnijärgselt Venemaa kodanik.
Valitsus on võtnud võltsliberaalse seisukoha, et on ükskõik, mis kodakondsusega siin elavad inimesed on, peaasi, et nad ei oleks kodakondsuseta. Pean seda positsiooni lühinägelikuks. Me peame tegema kõik endast oleneva, et Eestis püsivalt elavad inimesed omaksid riigiga kodakondsusel põhinevat sidet.
Paraku ei ole Maria juhtum lihtsalt üksik kurioosum. Tema ema teenindanud passiametnik püüdis teda rahustada sõnadega: „Ära muretse, sa pole kaugeltki ainuke – selliseid lapsi on meil sadu!”
Bürokraatlikud augud kodakondsuse seaduses jätavad kümned lapsed Eesti kodakondsusest ilma. Tänane olukord on ebaõiglane laste suhtes ja aitab meie riigis kasvatada nende inimeste arvu, kes ei ole Eesti kodanikud.
Eesti Päevaleht