Tänavuaastane jaani- ja spordipäev peeti Long Islandi Eesti Kodus laupäeval, 14. juunil. Olime arvestanud, et paljud ameerika eestlased reisivad sel aastal Eestis toimuvale üldlaulupeole, mille tõttu võis ennustada mõnevõrra vähem külalisi. Siiski pidulisi jagus, mis näitab Long Islandi Eesti Kodu jätkuvat külgetõmbejõudu, elujõulisust ning tähtsust kohalikule eestlaskonnale.
Veel eelmisel päeval ja peohommikulgi ähvardasid pilves ilm, udu ja vihm. Kui aga piduliste autod saabuma hakkasid, taganesid hall taevas ja pilved, päike lõi särama!
Laagriplatsil püstitati telgid ja tehti olemine mõnusaks. Kuid kõik see oli alles algus.
Köögitoimkond vaaritas ülemkokk Juta Rohtla käe all hapukapsasuppi. Kui 1807. aastal sai endale hapukapsasuppi lubada vaid vene tsaari ulaanide polk liikudes vene külades, (eestlased pidid rahulduma tol ajal naeripudruga), siis tänapäeval on hapukapsasupp Long Islandi Eesti Kodu traditsiooniliseks roaks. Muide, minu vanemate kodus, Harjumaal, söödi kuuma hapukapsasuppi külma kartulipudruga. Külm kartulipuder lõigati viiludeks kuuma supi sisse. Järgmisel aastal võiks ju proovida?
Tänavusel Long Islandi spordi- ja jaanipäeval andis tooni järeltulev põlvkond. Mitmed pered olid Long Islandi Eesti Kodus esimest korda. Rõõmustas, et paljudel neist olid väikesed lapsed ning vanemad aktiivsed, indu täis. Lastel juba igav ei hakanud: pallimängud, pärgade punumised, helendavad käevõrud, ujumine ja palju muud! Jaanipäeva juurde kuulus loomulikult soe saun.
Long Islandi jaanipäeval jätkus tegevust kõigile. Jüri Taggeri fotod
Päeva jooksul vesteldi, sõlmiti uusi tutvusi, kohtuti uute ja huvitavate inimestega, kellest Long Islandil kunagi puudu ei tule. Avastasime vestluses, et jaanipäev, mida tänapäeval põlise eesti tähtpäevana võetakse, pole päris puhas eesti ega ka mitte soome-ugri rahvaste tähtpäev. Pole ju nimi Jaangi mingi ürgvana eesti nimi, vaid mugandus piibli nimest Ristija Johannes, inglise keeles St. John.
Vastavat päeva tuntakse paljude rahvaste seas kui St. Johni päeva, mida peaks tähistama 6 kuud enne jõule, s. o. 25. juunil. Kuid jaanipäev on 24. juunil. Arvatakse, et paganausu ajal tähistasid eestlased hoopis suvist pööripäeva, kõige pikemat päeva aastas. Pööripäev aga langeb 20. – 21. juunile.
Arvatavasti on ristiusu kirik paganliku püha hiljem asendanud Ristija Johannese, St. Johni, päevaga, millest tänaseks saanud jaanipäev, soomlastel juhannus.
Spordivõistlused olid põnevad.
Hindasime kaugushüppekasti dimensioone. Bob Beamon hüppas juba 1968. a. 8.90 m. (29 ft. 2.5”), Mike Powell 1991. a. 8.95 (29 ft. 4.4”). Umbes nii pikk on ka Long Islandi Eesti Kodu kaugushüppekast. Muide, Bob Beamoni hüpet ei suutnud tolleaegne kohtunike automaattehnika mõõta. Tuli välja otsida ja kohale tuua tavaline mõõdulint. Selleks kulus 15 minutit. Õnneks olid siinse spordipäeva kohtunikel ettenägelikult käsimõõdulindid, nii et probleeme ei tekkinud. Hüpped olid võimsad, kuid kasti servani seekord siiski ei ulatunud. Mis muud, kuid eesti noortel tuleb rohkem treenida! Medaleid saadi sellegipoolest ja need innustavad kindlasti!
Jaanituli süüdati, nagu siinmail tavaks, päikeseloojangul.
Elavat muusikat pakkusid kitarristid. Hõrgutavad hamburgerite lõhnad meistergrillijate, vendade Wichmanite, grillilt olid vastupandamatud.
Söögitoas oli müügilaud lookas kookide ja pirukate all. Kõlama jäi, et Long Islandi Eesti Kodu on üks maalapike Eestimaad siin, Ameerikas.
Pidu lõppes mõnusa tantsumuusika saatel tantsusaalis.
Jüri Tagger
Kirjasaatja
