Kolmapäeval, 1. mail 2013 kell 7:30 õhtul kostis Baltimore Markuse koguduses võimast orelimängu: Johann Sebastian Bach’i tuntud “Toccata in D minor.” See oli esimene üheksast muusikalisest teosest orelikontserdis “BACH and Baltics Revisited”, mida Eestist pärit muusik Ines Maidre esitas. Peale esimest mängu tõusis Ines orelipingilt — orel oli kirikusaali ette tõmmatud —ja jalutas kirikupinkide vahele, tervitades rahvast. 50 inimest oli umbes veerand Markuse koguduse ameeriklastest liikmed ja kolmvee-rand Ameerika eestlased.
Inesel, kes lõpetas Eesti Muusikaakadeemia Tallinnas, on diplomid klaveri- ja oreli soolomängus. Ta õppis edasi Pariisis ja sellest saadik on ta esinenud katedraalides üle Euroopa nagu Notre-Dame, St Sulpice ja Madeleine Pariisis, Westminster Abbey Londonis, ja osalenud mitmel rahvusvahelistel festivalil. 2008. aastal oli Inesel kontsertreis Lõuna-Ameerikas, 2011. a. Ühendriikides tegi ta kontsertreisi ja õpetas ka magistriklasse. Ines on ka oreliõppe kaasprofessor Griegi Akadeemias Bergeni Ülikoolis Norras.
Seistes rahva hulgas, seletas Ines, et kontserdi pealkiri “BACH and Baltics Revisited” tuleb kontserdi kahest teemast: Esiteks, Johann Sebastian Bach, ja Bach’i B-A-C-H (Bb) klahvistiku teema, mida Bach kasutas igas oma teoses ja mida siis teised heliloojad on emulee-rinud oma teostes. Teiseks, oreliheliloojad Baltimaadelt, kes on, eriti siin Ühendriikides, palju vähem tuntud, aga kes on väga väärt kuulamist.
Kontsert kestis siis edasi umbes tund aega ja koosnes: Peeter Süda (1883-1920) “Pastorale” ja “Prelude and Fugue,” Dietrich Buxtehude (1637-1707) “Passacaglia D minor,” Rudolf Tobias’i (1873-1918) “Ciacona: ‘Mach’t hoch die Tür’ ja “Fling Wide the Door,” Erkki Sven Tüür’i (1958) “Spectrum I,” Johann Sebastian Bach’i (1685-1750) “Prelude and Fugue in D,” ja viimaks Margeris Zarnis’i (1910-1993) “Variations on B-A-C-H.” Kõik lood mängis Ines Maidre kirglikult ja meisterlikult. Mina ise vaatasin ja kuulasin teisest reast alandlikult, kuidas Ines män-gis kõik need keerulised teosed nii sujuvalt ja rahulikult.
Peale viimast teost, kui Ines sai lõpuks oma käsi puhata, tunnustas publik teda seisva aplausiga.
Peale kontserti said inimesed Inesega rääkida ja pilte teha. Juhuslikult olid rahva hulgas ka kaks meie kohalikku ja kauaaegset orelimängijat — Juta Zacharski ja Silvi Valge. Juta ja Silvi said Inesega vestelda orelitest; vahepeal teised uurisid seda suurt muusikariista —klahvid, nupud, pedaalid —ja Inese noodilehti, millel olid üsna tillukesed noodid.
Ma sain koos vanematega ka mõni sõna Inesega rääkida. Ta oli nii väga vaimustatud, et oli nii palju eestlasi sellel kontserdil ning tänu sellele sai ta eesti keelt kuulda ja rääkida, viimastel USA kontsertitel ei olnud väga palju eestlasi ehk siis seda võimalust. Ta rääkis ka, et järgmisena esineb ta Washingtonis kahes kohas, kaasa arvatud National Katedraalis. Inese USA ringreis viis teda edasi Minnesotasse ja Californiasse, enne kui ta tagasi Euroopasse ringreisile suundus.
Liina M. Sarapik
Rohkem infot võib leida Ines Maidre kohta net’is www.inesmaidre.com
