Seabrook 1950, vasakult kolmas on pr. Äniline. Fotod filmi ettevalmistusest
Helga Merits on tuntud ajalooliste dokumentaalfilmide režissöörina. Tema dokumentaalfilmides kajastatu on andnud olulise panuse eesti põgenike elu uurimustesse.
Helga kasvas üles Hollandis eestlasest isa ning hollandlannast ema perekonnas, ta töötas ajakirjanikuna Hollandis ja Belgias ning on nüüd keskendunud Baltimaade sõjapõgenike läbielamuste talletamisele.
Helga käesoleva projekti eesmärk on kajastada Teise maailmasõja järgse Eesti kogukonna elu Seabrookis New Jersey’s. Septembris külastas ta kahe nädala jooksul Lakewoodi Eesti Arhiivi ja Seabrook’i kultuurikeskust, et alustada oma uurimustööga. Projekti järgmine etapp toimub 2020 maikuus, mil ta plaanib intervjueerida endisi ja praeguseid Seabrook’i elanikke. “Pärast seda saan ma kokku panna lõpliku info, mille alusel saab toota filmi, mis hõlmab Seabrook’i ajaloo kõiki etappe,” rääkis Helga Merits.
Helga Meritsat intervjueeris Tiina Vaska, Eesti Kultuurifondi Ameerika Ühendriikides esimees.
Eesti Kultuurifondil on au olla üks Teie Seabrook’i projekti sponsoreid ja toetada Teie hiljutist reisi uurimustöö eesmärgil 2019. aasta septembris USA-sse Lakewoodi ning külastastust nii Bridgeton’i kui Seabrook’i. Rääkige meile oma reisist.
Tänu Marilem Ferentinosele, Valdis Basensile ja Indrek Ojamaale, kes korraldasid minu Seabrook’is viibimise, oli mu külastus, mis algas Seabrook’i muuseumis ja kultuurikeskuses kogukonnaga kohtumisega, väga edukas. Kohtumise ajal jagasid erinevate kogukondade inimesed oma lugusid ja kirjeldasid Seabrook’i perioodi olulisust nende elus ning avaldasid arvamust, miks sealne kogukond, mis koosnes paljudest erinevatest väikestest kogukondadest, oli omanäoline.
Paljud asjad on aegade vältel muutunud – barakke, kuhu inimesi majutati, pole enam olemas ja ka vabrik pole seesama. Kuid mälestused on endiselt alles, nagu on alles ka osa maju, kirik, budistlik tempel, kool – endiselt on teatud mõttes tajutav, kuidas tolleaegne kogukond toimis.
Olen salvestanud esimesed intervjuud, mille läbi olen saanud ettekujutuse nendest pikkadest teedest, mis tõid inimesed Seabrook’i, nende kaotustest, igatsustest ja purunenud unistustest, mis siin suudeti ümber muuta lootuseks, ideaalideks ja uuteks unistusteks. Nende mälestuste sügavale soppi oli peidetud Seabrook’i pere lugu, kreeka tragöödia, mis loob ja hävitab nende endi võimalused.
Miks Te hakkasite tegema dokumentaalfilme balti põgenikest?
Minu isa oli eestlane ja tema elu määratles sõda: ta oli sunnitud liituma Saksa armeega. 1944. aastal põgenes ta riigist ja sattus Saksamaale põgenikelaagrisse. Nii nagu paljud teisedki, põdes ka tema tuberkuloosi ning nõrga tervise tõttu suri noores eas.
Hollandis üles kasvades kirjeldati sõda mulle teatud mõttes mustvalgel viisil, ja nii oli mul raske aru saada, miks mu isa sattus Saksa armeesse. Miks ta ei jooksnud ära, miks ta ei varjanud end? Hakkasin suhtlema tema põlvkonna inimestega, et kuulda nende lugusid ja mõista neid paremini. Siis tahtsin teada, kas saaksin need lood visuaalseks muuta, lisades ajaloolisi kaadreid.
Eesti tollane suursaadik Hollandis Gita Kalmet julgustas mind väga dokumentaalfilmi tegema, kuna Eesti rollist Teise maailmasõja ajal oli ikka veel palju arusaamatusi.
Alustuseks proovisin ma rohkem teada saada omaenda taustast, kuid uurimistööd tehes õppisin ka teiste lugusid. Nii sain teada Balti ülikoolist, mis oli nii ainulaadne lugu, et mind üllatas, et selle kohta polnud ühtegi dokumentaalfilmi tehtud.
Aerofoto Seabrook Farm tehastest.
Kuulsin Geislingenist esmakordselt, kui tegin uurimustööd filmile Class of 1943. Teatud mõttes kujunes sellest triloogia: nii Balti Ülikooli kui Geislingerit mainitakse selles filmis. Loomulikult ma ei teanud veel, et teen edasipidi neist mõlemist filmi.
Maailmas on palju välis-eesti kogukondi. Mille alusel valisite just Seabrook’i?
Geislingeri filmis mainib Thomas Vaga Seabrook’i, kui luteri kirik pakkus ta emale võimalust Geislingenist lahkuda ning alustada elu USA-s just Seabrook’is. See oli ka kõik, mida ma tollal teadsin selle kogukonna kohta.
Kui Coming home soon – the refugee children of Geislingen linastus Balti Filmifestivalil Bostonis, vestlesin ma inimestega, kes olid kõik elanud Seabrook Farms’is. Nende lood tollasest elust olid huvipakkuvad ning panid mind mõtlema – kuidas toimis sealne kogukond? Ja nii ma otsustasingi pea kohapeal – see on huvitav ja ma plaanin sellest filmi teha.
VES-is ilmunud artikkel (15. augustil 2019) kirjeldas Teie otsinguid isikulugudest ning mälestustest, aga samuti kergitas üles mitmeid huvitavaid küsimusi tolleaegse laiema Seabrook’i kogukonna kogemuse – elu multikultuurses kogukonnas – kohta. Millised on mõned teised küsimused, millele Te sooviksite filmis keskenduda?
Kui eesti ja läti põgenikud jõudsid Seabrook’i, olid sealsed elutingimused üsnagi kurvad ning töötingimused rasked. Nad olid üle elanud sõja, põgenikutee ja viibinud põgenikelaagris Saksamaal 4-5 aastat ning pidid nüüd üles ehitama uue elu raskuste kiuste. Kuidas vanematel säilis lootus? Kuidas suutsid nad vältida depressiooni langemist? Ilmselgelt polnud neil teist valikut, kui vaid edasi minna, vaadata tulevikku ning olla vapper, sest tagasiteed ju ei olnud. Aga ehk olid veel mingid huvitavad aspektid, mis neil edasi aitasid elada?
Paljudel saabujatel jäid maha perekonnad – vanemad, onud-tädid ja teised vanemad inimesed, kellele poole sai nõu või abi otsides pöördutud. Seega mulle tundub, et olulist rolli mängis siin kogukond, kes asendas paljuski perekonda, pakkudes inimesi kokkuviivaid tegevusi.
Perefoto Seabrook’is. Kas keegi tunneb neid inimesi?
Selle teemaga on seotud ka vastupanuvõime, mille all pean silmas suutlikkust välja tulla rasketest olukordadest. Mind huvitab, kas ja kuidas see töötas eesti ja läti kogukondades Seabrook’is, sest mulle tundub, et see oli oskus, mis anti edasi järgmisele põlvkonnale ning hoolimata kõikidest kaotustest, kindlustas see positiivsema suhtumise tulevikku.
Vastupanuvõime teema on oluline teema ka tänapäeval tänu põgenike rohkusele maailmas. Millised on need asjaolud, mis looksid positiivse suhtumise ning aitaksid selle abil üle saada sõjatraumadest?
Samal ajal on see ka teema, mis võiks meid kõiki huvitada – see on oskus oma eluga edukalt edasi minna.
Nii väliseesti kogukonna kui ka terve Eesti jaoks on Teie dokumentaalfilmid hindamatu väärtusega ajalooline materjal. Kuidas me saame veel aidata seda ettevõtmist? Ma kujutan ette, et nii ajaloolised ürikud kui ka rahaline toetus oleks filmi elluviimisel hädavajalik?
Ma olen väga huvitatud tolleaegsetest päevikutest, kirjadest või muudest dokumentidest, sest see võimaldab edasi anda vanemate nn hääle. Pildid varajasest Seabrook’ist, filmimaterjal ja helilindistused oleksid väga suureks abiks.
Ma olen väga tänulik Eesti Kultuurfondile Ameerika Ühendriikides, kelle toetus aitas ellu viia mu reisi Seabrook Farms’i, ja Eesti Rahvuskomiteele Ühendriikides, tänu kelle toetusele sain palgata kaameramehe, mis võimaldas alustada uurimustööga ning filmida esimesed intervjuud. Esmane uurimustöö ongi väga oluline etapp, mille kaudu saan selgitada vajadust filmi edasiseks tööks. Selle kaudu loodan ma saada suuremat toetust, sest teatavasti on filmi loomine väga kulukas ettevõtmine just mahuka töö- ja ajakulu tõttu.
Minuga saab ühendust võtta e-maili teel: [email protected] või posti teel: Tollensstraat 62, 1053 RW Amsterdam, Holland.
Helga Merits,
intervjueeris Tiina Vaska
