Maarja Lõhmus
12. veebruaril saab 90-aastaseks Los Angelese Eesti koguduse juhatuse esimees Heino Nurmberg.
Asta Auksmann:
Heino Nurmberg on olnud me koguduse tugisammas palju aastaid. Alati tasakaa-lukas, heatahtlik ja võime-kas, alati valmis sõitma pikki vahemaid ja ennastohverda-valt tegutsema nii me kogu-duse kui ka Eesti välis-võitluse heaks Baltic Ameri-can Freedom League raami-des. Soovin talle palju õnne ja õnnistust paljudeks aastateks!
Edgar Kaskla:
Heino Nurmberg on kindel, kohusetruu ja auväärne! Õppisin teda tundma Korp! Rotalia kaudu, kus ta nüüd on emeriitvilistlane, varasematel aastatel oli ta aktiivne osa me korporatsiooni elust. Võiksin ka nimetada, et on tuntud eesti filatelist.
Mis iseloomustab Heinot on see:
Enne, kui nad abikaasa Maiega kõrbesse ära kolisid, võis reeglipäraselt leida Hei-not ikka Eesti Maja Kungla saalis, istudes taganurgas igal reedel, bridžikaardid ees. Ta armastab seda mängu ja seal ta oli, kohvitass kõrval, partner vastas, keegi aeg-ajalt hüüdis “pass,” ja nii möödusid reedesed koos-viibimised. Samuti, kui oli mõni üritus, lõppes see sellega, et keegi võttis välja kaardipaki ja pliiatsi-paberi. Kahju, et mängijaid väheks jäänud, Heino oleks kindlasti bridžiks alati valmis! Hõissa, juubilar, Heino!
Enn Auksmann,
LA Eesti koguduse õpetaja:
Mu esimene kokkupuude Heino Nurmbergiga ei leidnud aset mitte näost näkku, vaid telefoni teel: ta helistas mulle, kui Los Angelese Eesti kogudusele oli hakatud otsima uut õpetajat. Tollest esimesest telefonikõnest peale jäi mulle Heinost mulje kui äärmiselt tõsiselt-võetavast inimesest, kes suhtub oma kohustustesse sügava vastutustundega ning on valmis tegema tööd ja nägema vaeva, et ta kätte usaldatud ülesanded võimalikult hästi täidetud saaksid.
Me pere tulek Ameerikasse – pärast seda, kui Los An-gelese kogudus oli otsustanud mind uueks õpetajaks kutsuda – võttis erinevate asjaajamiste tõttu aega üle kahe aasta. Iga kord, kui selle aja jooksul Ameerikas käisin – ja ka vahepealsel ajal – oli Heino meile suu-reks toeks, kuna ka siis, kui meile tundus, et peame Los Angelesse tulekust mitmesuguste bürokraatlike takis-tuste tõttu loobuma, ei löö-nud Heino käega, vaid oli valmis ikka ja jälle otsast peale hakkama.
Küllap see on midagi, mis iseloomustab paljusid pärast Teist maailmasõda Amee-rikasse sattunud eestlasi, ku-na niisugune ongi olnud nende elu: tagasilöökidest hoolimata edasi püüdlemine, enda ja oma lähedaste elu ülesehitamine, samal ajal ka tohutu pühendumine siinse eesti kogukonna hoidmisele ja edendamisele. Heino Nurmbergi puhul on vii-maseks olnud suurel määral kirik.
Pikaaegse koguduse nõu-kogu ja juhatuse liikmena, nüüd aastaid juhatuse esimehena on ta isiklikult äärmi-selt tagasihoidlikuks jäädes olnud see, kelle peale võib alati kindlalt loota, teades, et ta seab kõiges esiplaanile koguduse, mitte omaenda isiklikud huvid ega pelga teha tööd mitte ainult minimaalse, vaid parima tulemuse saavutamiseks. Heino Nurmbergi tagasihoidlik-kuse, isegi alandlikkuse ning samaaegse pühendumise ja valmiduse ennast panustada võib seada eeskujuks igale inimesele!
Olen eriti Eestis elavatele inimestele Heino Nurmbergi pühendumusest kõneldes kasutanud tihtipeale sellist võrdpilti: kas te suudate ku-jutleda, et keegi võtaks ette regulaarselt sõidu Tallinnast Narva või Põlvasse, et osaleda jumalateenistusel, kogu-duse juhatuse koosolekul või mõnel muul koguduse üritusel? Seda mitte ainult pidu-päevadel, vaid selleks, et teha tööd – aga mitte tasustatud, vaid vabatahtlikku tööd? Just enam-vähem nii pikk maa on oma kodust Los Angelese kirikusse või Eesti Majja Heino Nurmbergil, ja ma ei ole mitte kordagi kuulnud teda selle pärast nurisevat. Vastupidi, on olnud päe-vi – siis, kui me Ameerikasse saabumisele eelnenud või vahetult järgnenud ajal oli vaja kõikvõimalikke asju ajada –, mil nägin Heinot seda teekonda mitu päeva järjest, mõnel päeval koguni kaks korda ette võtvat. Ikka selleks, et teha koguduse ja ka me pere heaks kõik, mis võimalik, küsimata aja- või rahakulu järele.
Selle kõigega kaasnevad juba mainitud alandlikkus, tagashoidlikkus, samuti sõb-ralikkus ja hea huumorimeel. Ma ei tea, kas julgen Heinot me vanusevahet silmas pida-des nimetada oma sõbraks, aga hea meelega tahaksin küll. Soovin talle ja ta lähe-dastele rohket Jumala õnnistust ning tänan ja tunnustan teda ta tänuväärse töö eest. Apostel Paulus ütleb Juma-lariigi majapidajaist kõnel-des, et esimene asi, mida neilt nõutakse, on ustavus. Heino Nurmbergi puhul ei ole selle olemasolus mingit kahtlust.
