Harjumaalt Kõue vallast metallidetektoriga leitud ehted ja mündid on arheoloogide sõnul unikaalsed.
Hõbeaare on arheoloogide hinnangul maapõue pandud 12. sajandi alguses. Tallinna ülikooli arheoloogi Mauri Kiudsoo sõnul on leid eriline, kuna koos hõbeehetega leitud müntidega saab ehted määratleda varasemasse aega, kui seni arvati. Tema sõnul on ehted valmistanud kohalikud meistrimehed ja ilma müntideta on neid pea võimatu dateerida.
„Aarde hulka kuuluvad anglosaksi, saksa ja araabia päritolu mündid ja osa neist on pronksist kandadega, et neid saaks kaelakee külge riputada,” rääkis Kiudsoo.
„Ühe müntla domineerimist ei ole, sest valitses kaalurahandus. Meie esivanematel polnud päris kindlasti vahet, mis valitseja nimi oli sinna peale löödud, hõbemünti hinnati eeskätt kui väärismetalli ja väärtuse selgitamiseks neid kaaluti. Isegi arenenud Saksamaal käis pikka aega raha kaalumine,” selgitas ta.
Kiudsoo sõnul sattusid kaugetelt maadelt pärid mündid eestlaste kätte kaubavahetusega, kuna Harju- ja Virumaal leidub palju soomaaki, millest sai rauda valmistada. Raud oli tollal aga ülioluline metall, mille vastu said eestlased kõiksugu kaupu vahetada. „On ikka vahe, kas sul on rauast või puust mõõk,” möönis Kiudsoo.
„Ehted muudab eriliseks see, et nende hulgas on kaks rinnalehte, millesarnaseid pole Eestis varem leitud ja mis imiteerivad araabia müntide kirjasid ja neil pole tüüpilisi ornamente,” rääkis arheoloog Ülle Tamla ja lisas oletuse, et siinsed elanikud omistasid võõrastele kujunditele erilist tähendust. Tamla sõnul on ühte rinnalehte ilmselt ka põlvest põlve edasi pärandatud.
„Eestis on neid minu teada praegu muuseumitesse jõudnud vaid kolm tükki ja kaks neist on Kõuest,” selgitas ta. „Eesti hõbedameistrite tööd saab dateerida natuke varasemaks, kui seni arvasime,” võttis ta avastuse kokku.
„Me teame rahvaluulest, et hõbedal on raviv ja haavu parandav toime, küllap sellega oldi kursis,” arvas Tamla.
Ehete põhjal on võimalik spekuleerida, et Kõue kanti rajasid esimesed mõisad mitte sakslased, vaid hoopis eestlased.
„Need varakeskaegsed mõisad olid suure tõenäosusega eesti ülikute elukohad, mille sakslased aja jooksul üle võtsid, või eesti ülikkond saksastus. Sakslased abiellusid eesti vanemate tütardega, naisi neil ju kaasas polnud,” arvas Eerik-Niiles Kross, ajaloohuviline ja Kõue mõisa omanik. „Kõue on väga paganlik nimi. Otsest tõestust ei ole, aga võib arvata, et see koht oligi eestlaste käes – mõned ütlevad, et jüriööni,” rääkis ta.
Krossi arvates võisid ehted kuuluda näiteks jõukale kihelkonnavanemale.
Ka Tamla arvates pidid ehete omanikud olema piisavalt rikkad. „Hõbe on väärismetall ja seda oli keeruline hankida, küllap said hõbedat endale lubada jõukamad ja teistest edukamad,” ütles ta.
Muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor Ulla Kadakas selgitas Eesti Päevalehele, et aarde avastajal oli metallidetektor ja ta oli läbinud koolituse, mille alusel sai muinsuskaitseametilt kultuuriväärtuslike asjade otsimise loa. „Ta käitus täpselt nii, nagu üks muinsuskaitse loa omanik peab. Eraettevõtete või ülikoolide korraldatud koolituste eesmärk on see, et inimesed tunneksid ära, mida nad maast leiavad ja võtaksid sellise leiu puhul muinsuskaitseametiga ühendust, et arheoloogid saaksid leidu ja leiukohta uurida,” ütles Kadakas.
„Leiud lähevad TLÜ ajaloo instituuti arheoloogiakogusse. Pärast leidudele eksperdihinnangute andmist hakatakse arutama leiuautasu küsimust. Leidude endale jätmisega rikutakse seadust – muinsuskaitseseaduses on kirjas, et kui tegu on kultuurilise või ajaloolise väärtusega leiuga, mille omanikku pole võimalik kindlaks teha, siis kuulub see leidmise hetkest saadik riigile. Kui keegi midagi sellist leiab, siis peab kindlasti muinsuskaitseametile teatama,” sõnas ta.
VES/EPL
