Marina Kaljurand
Surm käib lainetena. Viimasel ajal on meie hulgast lühikese aja jooksul lahkunud mitu tuntud kaasmaalast. Nagu sellistel puhkudel ikka, tekivad kergesti legendid ja hakkavad kiiresti rahva seas levima.
George Washington näiteks ei olnud mingi pühak, vaid inimene nagu iga teine. Ameerika koolis aga õpetatakse lastele, et Washington ei olnud mitte ainult kangelane, vaid tal olid ka üliinimlikud võimed, nagu näiteks suutis ta hõbemünti visata üle laia Potomaci jõi. Teine lugu räägib sellest, et ta ei suutnud kunagi valetada. Ja seda ilusat juttu usuvad nii vanad kui noored!
Riigis, kus 45 protsenti rahvast on kindel, et Noa tõesti ehitaski laeva, kuhu võttis endaga kaasa kaks esindajat igast maapealsest liigist, et põgeneda vihase Jumala poolt tekitatud üleujutuse eest. Usk sellesse on nii tugev, et isegi üks Ameerika astronaut püüdis pärast Kuu peal käimist leida kaasaegses Türgis üles Noa laeva asukoha.
Loos, kus George Washington viskab mündi üle Potomaci jõe, võib isegi mingi tõetera sees olla. Kui George oli väike poiss, siis polnud selliseid hõbemünte, nagu me neid praegu teame. Isegi kui neid oli, pole tõenäoline, et tema neid omas. Ja kui omas, siis pole tõenäoline, et ta ühe üle jõe ära viskas! Ühe jutu järgi viskasid George ja ta sõbrad jõe ääres laeva oodates kive vette. Aga see ei olnud mitte Potomac, vaid Rappahannoki jõgi, mis oli märksa kitsam. Kuna George oli tugev poiss, siis võis juhtuda, et ta jõudiski kivi üle jõe visata. Seda on proovitud hiljem järele teha ja ongi hakkama saadud.
Kuuesajaaastase Noa, nagu piiblis kirjas, lugu usuvad tänapäeval paljud. Šotimaal, aga ka mujal, on komme ehitada kivist “laevu” mäe otsa, et jäljendada kuninglikke kosmilisi merre matmisi. Seepärast on hiljem mitmelt poolt leitud nende poolt ehitatud “Noa laevu”.
Nende lugude puhul on tegemist müütidega. Müütilisteks muutuvad ka meie enda kangelaste lood.
Kui me oma vägilasi lähemalt vaatame – kui nad üldse kunagi on olemas olnud –, siis märkame ka mõrasid peeglis. Meil on Kalevipoeg, kes väljendab rohkem meie nõrkusi ja tühisust kui suuri ideaale. Kui me kujutleme neid kangeid mehi tavaliste inimestena, siis on neil olemas kõik meie iseloomu kõige kehvemad jooned. Perfektsusest on asi kaugel. Moslemid ütlevad, et ainult Allah on perfektne, nii et moslemitest käsitöölised jätavad oma töödesse meelega teatud kergeid ebakorrektsusi sisse.
Me oleksime imestunud, kui me avastaksime, et Jamie Oliver sööb tegelikult rämpstoitu või et 80+ Jane Fonda on tegelikult lasknud teha ilulõikusi, mitte ei ole tema värske väljanägemine looduse kingitus.
Me vajame kangelasi, et inimesi innustada tegema rohkemat ja olla paremad.
Eestlased on täna teinud kangelase Marina Kaljurannast. Ta oli suursaadikuna Moskvas ärevatel pronkssõduri Tõnismäelt Siselinna kalmistule ümberpaigutamise päevadel ja oli kõigutamatult oma tööpostil, kui Našid Moskvas Eesti saatkonda sisse tungisid. Üks väike naine pätikarja vastu – see oli muljet avaldav!
Täna räägitakse, et Marina Kaljurannast võiks saada meie järgmine president. Minu meelest oleks ta väga hea kandidaat!
Aga juba ma näen, kuidas mõned seda mõtet tahavad maha teha. Kuidas hakatakse ründama meie traditsioone, uskumusi ja kangelasi. Need on hallid kardinalid, kes töötavad vaikselt ja nähtamatult kuskil eesriide taga niite tõmmates.
Ja kunagi ei ole nendeks need inimesed, keda meie hallideks kardinalideks peame.
Viido Polikarpus
